Alates 4. juulist alustab Portugali rahvuslik lennufirma TAP kolm korda nädalas otselende Tallinna ja Lissaboni vahet. Lennupiletid tulid müügile juba jaanuaris ja soodsaima hinnaga suvised väljumised müüdi kiiresti välja. Täna on üsna hea hinnaga pileteid müügil veel sügisesteks reisideks. Septembris ja oktoobris on Portugalis veel mõnusalt soe, ookeanilained puhuvad puhkajaile mõnusaid sooje briise ja parasjagu on viigimarjade küpsemise aeg…

Porto

Meie müügistatistika näitab, et Portugal on uus tõusev täht puhkusesihtkohtade taevas – eelmise aastaga võrreldes on Portugali eri linnade lennupiletite müük kasvanud lausa 85%. Meie turundus- ja kommunikatsioonidirektor Janika käis ka ise Portugalis ja pani kirja need paigad ja tegevused, mis teda kõige enam lummasid ja mida julgeks iga kell ka sõpradele soovitada.

Põnev ajalugu

Portugal on tuntud vana Euroopa maa – siin on põnev ajalugu ja paksude vanalinnamüüride vahel võib vaid kujutleda riigi kunagist rikkust ja mõjuvõimu. Portugaallastest maadeavastajad vallutasid nii mõnegi paiga, mille geograafiline asupaik jääb kaugele üle ookeani. Kunagistest asumaades Brasiilias, Angoolas, Mosambiigis ja Aomenis räägitakse veel tänaseni muuhulgas portugali keelt. Portugali koosseisu kuuluvad saared Assoorid ja Madeira on aga hoopis ise nägu ja väärivad kindlasti vähemalt paaripäevast külastamist. Meie soovitaks sinna lausa eraldi reisi ette võtta!

Millised vanad linnad!

Need vanad imelised linnad oma räsitud rõõmsa olekuga on lihtsalt oivalised. Portugali mereäärsed väikesed linnakesed võluvad oma boheemlasliku kalurikülaromantikaga vast igaüht, kellele Lõuna-Euroopa ja vahemeremaade manjana meeltmööda.

Lissabon

Mereäärsed Sao Paolo ja Praia das Macas, turiste meelitavad mekad Sintra ja Cascais, imeline Ericeira või Portugali Veneetsiaks kutsutav Aveira võluvad igaüks oma unikaalsel moel, kuid sedasama miljööd ja puhkamislainele nii sobivat kerget korralagedust kohtab ka suurlinnades. Nii pealinnas Lissabonis kui suuruselt teises linnas Portos on uus ja vana kenas koostoimes ning neis kompaktsetes vanalinnades jalutades ununeb linna suurus sootuks.

Muhe korralagedus

Portugaallastel ei ole kombeks maju ja aedu viimse detailini korrektseks viimistleda. Linnad on kirjud, sest maju kaunistatakse juba ammustest aegadest saadik erivärviliste kahhelplaatide azulejodega ja akende taha riputatud pesunöörid kuivava pesuga lisavad veelgi värvi. Neid vanu maju võiks pildistama jäädagi – hea et tänapäeval ikka filmi jagub

Kliima, mis muudab iga põhjamaalase grammivõrra õnnelikumaks…

Algarve rannik

Loodus on siin lopsakas ja kliima põhjamaalasele meeltmööda. Oled sa tuule- ja mereinimene, päikesekummardaja või roheluselemb – Portugalist leiad maalilised ookeanirannad, mis paradiisiks nii surfaritele kui suvitajatele ning päike paitab palged pruuniks hoolimata sellest, kas satud reisima õite või viljade valmimise ajal.

Eks mai ja september ongi kõige mõnusamad ajad Lääne-Euroopa külastamiseks – siis kui turistidehordid veel iseolemist ei sega, aga päike juba mõnusalt soojendab. Kevadine reis õitsvasse Portugali on lihtsalt ilus, sügisel on aga mõnus puu otsast oma käega viigimarju noppida.

Ookeanirannad ja sõit mööda käänulisi mereäärseid teid

Meri on eestlaste õnn ja rõõm, aga ookeanis on veel mingi eriline jõud ja võimsus. Portugali rannad rannad on teistmoodi ja igaüks isenägu. Minu lemmikuks sai sõit mööda käänulist rannikut Sintrast Cascais´i. Tee peale jäi ka üks surfarite paradiis – rand, mille võid hea õnne korral kasvõi üksi vallutada. Kes surfamisega ei tegele, võib lihtsalt rannal jalutades loodusega ühesolemist nautida ja jõulistel tuultel oma juukseid sasida lasta.

Üks mõnus villa

… on Portugalis puhkamiseks kohustuslik. Minu lemmikuks kujunes üks Sintra regioonis asuv maja – kogenud villaturistina naudin juba aastaid privaatsust ja oma aja ja ruumi peremees olemist, mida puhkus villas või nö rendisuvilas pakub. Üks villa suutis mind siiski jalust nõrgaks võtta. Omanike personaalne suhtumine igasse külalisse, soovitused ja hoolitsus ning saabumisel vastu võtnud kohalikust toidukraamist lopsakas laud on tõesti erilised.

Mereannid ja kogu muu värske kraam

Värsked mereannid

Kalad, koorikloomad või muud limukad restoranides, turul või supermarketi külmletis – merest saadud kraam on värske ja soodsa hinnaga. Nii me siis lasime hea maitsta ja nautisime tõelisi gurmeesööminguid. Kindlasti tasub kohalikku kraami tellida söögikohtades, kus portugaallased ise käivad – vajadusel saab tellimisel abi kehakeelest või mõnelt külamehelt, kel inglise keel käpas. Ja miks mitte teha mereande ka ise – villad pakuvad enamasti täisvarustuses kööki, aga ka grillimistarvikuid.

Minu 4-aastase reisikaaslase sõnul on grillitud krevetid tema uueks lemmiktoiduks ning inglitiibadeks ristitud merekarbidki leidsid tee ka pisemate reisisellide kõhtudesse-südametesse. Kes aga mereande ei armasta, leiab kulinaarseid naudinguid värsketest puu- ja köögiviljadest valmistatust. Ka juustu ja liha valmistavad kohalikud imehästi!

Portvein ja reserva

Kui portvein sai nime Porto järgi, siis legendid räägivad juba ka vastupidist – et Porto on linn, kust saab parimat veini, mille järgi siis linnale nimi pandi. Olgu kuidas on, portveini tasub kindlasti proovida ja valik on lai – valge, roosa ja punane kuivast magusani, viinamarjasortidest rääkimata. Kes kangemat kraami aga ei kannata, siis harilikud veinid on samuti head ja maitsvad. Tasub sõpradele koju kaasagi tuua.

Sõbralikud kohalikud

Isegi kui inglise keel suus ei ole, ei pane nad Sulle pahaks seda, et Sina pole võtnud vaevaks nende keelt ära õppida. Nad pole kaugeltki pealetükkivad, kuid turiste nad armastavad ja leiavad Sinu jaoks alati aega.

Kuidas sinna saab?

Portugali populaarseimad sihtkohad on pealinn Lissabon, ajalooline Porto, riigi lõunatipu kuurort Faro ja Madeira saarel asuv Funchal. TAP Portugali otselend pealinna Lissaboni kestab graafikujärgselt 4 tundi ja 50 minutit, olles Tallinna lennujaama pikim ja kaugeim otseliin. Uus liin annab Eesti reisijatele võimaluse jõuda ühe ümberistumisega paljudesse sihtkohtadesse, näiteks erinevatesse Hispaania, Brasiilia ja USA linnadesse, Marokosse ning Assoori saartele.

Lissabon pilvepiirilt

TAP on tuntud ka selle poolest, et pakub väga head pardateenindust – söögid-joogid ja äraantav pagas on pileti hinnas ka lühikestel Euroopa-sisestel lendudel. Kui sihtkoht asub väljaspool Euroopat ja sinna puudub sama päeva ühendus (puudutab eelkõige USA lende, aga ka näiteks mõnesid Brasiilia linnu), saab üheks ööks majutuse Lissaboni 4- või 5-tärni hotellis lennufirma kulul.

Rahvuslikule lennukompaniile TAPile pakub head alternatiivi Portugali lendamisel Lufthansa, kelle puhul toimub ümberistumine Frankfurdis. Lufthansa lendab Tallinnast Frankfurti suvehooajal lausa kolm korda päevas ning lühikese ooteajaga saab otselennuga edasi nii Lissaboni kui ka Portosse. Just Lufthansat ongi paljud eestlased Portugali lendamisel eelistanud, kuna riigi külastamine eestlastest puhkajate hulgas kogus populaarsust juba enne TAP-i lendude algust. Edasi-tagasi lennupilet Tallinnast Lissaboni maksab keskmiselt 300 eurot, aga sooduskampaaniate aegu saab ka odavamalt.

Lisaks tasub mainida, et Portugali kohapealse hinnataset hinnatakse Lääne-Euroopa üheks soodsaimaks.

Uuendatud 10.07.2014.

Alates juulikuu algusest kehtivad Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia lendudel käsipagasis transporditavatele elektroonilistele seadmetele rangemad turvanõuded. Karmide reeglite vastu eksimine võib kaasa tuua lennule mitte lubamise. Loe täpsemalt altpoolt!

Kõikides käsipagasis transporditavate elektrooniliste seadmete akudes või patareides peab olema piisavalt voolu, et seadet saaks turvakontrollis sisse lülitada. Seadmeid, mis sisse ei lülitu, lennukisse kaasa võtta ei lubata ja nende omanik võidakse suunata täiendavasse turvakontrolli või üldse lennult maha jätta.

Reegel kehtib mobiiltelefonidele, tahvelarvutitele, sülearvutitele, e-lugeritele ja muudele elektroonilistele seadmetele. Reegel kehtib ka lennujaamast ostetud seadmetele!

Uute reeglite valguses:

• Enne reisile minekut laadi täis kõikide käsipagasisse minevate elektrooniliste seadmete akud;
• Kontrolli, et käsipagasisse saavad pakitud kõik vajalikud laadijad;
• Arvesta, et turvakontrollides võib tavapärasest rohkem aega minna.

Mõningad lennujaamad on lubanud tööle panna ka lisa laadimispunkte, kuid nendele lootma jääda ei tasu.

Kuni käesoleva aasta veebruarini oli meie lennupiletite ja reisikindlustuse müügidirektor Mauri üsna seda meelt, et ainus mõistlik viis Araabia Ühendemiraate külastada on teha seal mõnepäevane peatus, lennates Emiratesi või Etihadiga kaugemale edasi. Mõlemad on väga head teenindust pakkuvad ning maailma 10 parima hulka kuuluvad AÜE lennufirmad. Tema arvamus tegi sellel reisil paraja kannapöörde. Mauri reisinippidest ja -muljetest saadki lugeda altpoolt.

Burj Al-Arab hotell

Minu viimane reis sellesse riiki leidis aset 2013. a novembris ja tegemist oli just Etihad Airwaysi poolt lahkelt võimaldatud mõnepäevase peatusega teel Malaisiasse. Aastaid varem olin käinud nädalasel pakettreisil Dubais ja mõne aasta eest samas linnas ka paaripäevase peatuse teinud Emiratesiga Seišellidele lennates. Sedakorda oli lennu sihtkohaks Abu Dhabi – Araabia Ühendemiraatide pealinn ja Etihadi kodubaas.

Vahemaa Abu Dhabi ja Dubai vahel on umbes 130 km ning nendevahelisele auto- või bussisõidule kulub sõltuvalt liiklusest vast poolteist tundi. Kuna Abu Dhabi lennujaam paikneb Dubaisse viiva tee ääres ja Dubai lennujaam omakorda tegelikult teisel pool seda tiheda liiklusega linna, siis mõnda Dubai rannapiirkonna hotelli suundudes ei pruugigi suurt ajalist vahet tulla, ükskõik kummast lennujaamast sõitu alustades. Seega kui plaanid puhkust Dubais, aga Abu Dhabi lennud juhtuvad olema odavamad, mugavamate aegadega või parema lennukiga, võib vabalt selle sihtkohaks valida. Etihadiga lennates pakutakse soovi korral juurde tasuta edasi-tagasi bussisõitu Abu Dhabist Dubaisse.

Meie lühikese Emiraatide peatuse hulka mahtusid igal juhul pikad päevad nii Dubais kui Abu Dhabis ja järgnevalt mõned tähelepanekud mõlema linna kohta.

Glamuurne Dubai

Burj Khalifa

Dubai on jätkuvalt väga kiires muutumises. Üha uusi pilvelõhkujaid, kaubanduskeskusi ja luksushotelle kerkib nagu seeni ja võrreldes minu esimese reisiga sinna 1996. aastal on paljud paigad tundmatuseni muutunud. Viimase paari aastaga on valmis saanud nii hetkel maailma kõrgeima hoone tiitlit kandev Burj Khalifa, tehislikud palmisaared kui ka moodne metroo, mis liiklusummikutele mugavat vaheldust pakub. Aga leidub ka vana ja traditsioonilist ja seda eelkõige Deira linnaosast.

Deira oli kunagi Dubai keskuseks, ent on nüüd oma kommertstähtsuse minetanud. Põnevad on näiteks sealsed kulla- ja vürtsiturud ning võimalus vaid ühe dirhami (20 eurosendi) eest abraga ehk traditsioonilise puidust paadiga üle abaja sõita. Samuti asub Deira vanimas hoones, 1799.aastal valminud Al-Fahidi kindluses, päris huvitav muuseum. Kunagised kooliruumid, poed ja sepikojad on taastatud üsna autentselt. Huvitav on märkida, et kui ma õigesti mäletan, on muuseumipileti hind sama mis eelmisel sajandil – 3 dirhamit ehk 60 eurosenti ei tohiks kellegi reisieelarvesse suuremat auku lüüa.

Moodsamat Dubaid iseloomustavad muuhulgas rohked kõrghooned, maailma ainus „7-tärni“ hotell Burj Al-Arab, ülisuured kaubanduskeskused  ja inimkäte abil loodud tehissaared koos luksusliku kinnisvaraga. Ühest kaubanduskeskusest ehk Mall of Emirates’ist leiab lausa tehislumega mäesuusanõlva! Muidugi on seal üsna garanteeritult väga soe ilm ja leidub ka turiste, kelle põhitegevuseks on päikesevõtmine Jumeirah’ rannal ning suplus Pärsia lahe soojas vees.

Vaade Burj Khalifa vaateplatvormilt

Kindlasti tasub ära käia Burj Khalifa 124. korruse vaateplatvormil ning seda tehes osta pilet ette. Kohapealt ostes maksab see nimelt 400 dirhamit (80 eurot!) ja kuna külastajate arv on piiratud, siis ei pruugi ka selle raha eest midagi enam saadaval olla. Konkreetseks kellaajaks etteostetud külastuse hind on märkimisväärselt soodsam 125 dirhamit (25 eurot) ja ka järjekorras tuleb oluliselt vähem seista.

Maailma kõrgeima hoone vaateplatvormile pääs toimub läbi maailma suurima ostukeskuse, ehk Dubai Mall’i. Kiire liftiga 124. korrusele jõudes selgub, et tegemist pole kaugeltki hoone tipuga. See torn on kokku ligi 830 meetrit kõrge, ent vaateplatvorm paikneb „vaid“ 452 meetri kõrgusel. Ehk enam kui Suure Munamäe kõrguse jagu büroopinda ja tehnilisi ruume jääb veel ülespoole. Siiski on ka sellelt korruselt avanev vaade muljetavaldav! Võrrelda võiks ehk New Yorgi kaksiktornide katusega, kus mul õnnestus enne nende kokkuvarisemist viibida. Aga seal oli minu mäletamist mööda „ainult“ 110 korrust.

Hiiglaslik Abu Dhabi

Abu Dhabi on rahulikum paik ja inimesi kohtab tänavapildis vähem. Võib-olla hajuvad nad lihtsalt rohkem ära, sest linna pindala on väga suur. Siiski on ka seal rohke raha toel palju ehitatud ja korda tehtud.

Tinglikult võib linna keskuseks lugeda Corniche’i nimelist piirkonda. Seal on valge liivaga rannad, mis novembris suhteliselt inimtühjad olid, mereäärsed pargid ja muidugi ka kõrghooned ning Marina Malli nimeline ostukeskus. Tahaks veelkord rõhutada linna suurust ja pikki vahemaid. Hotellist võetud kaardil tundus ostukeskus olevat rannale suhteliselt lähedal ja läksin sinna jala. Mereäärne jalutuskäik oli muidugi meeldiv, aga kokku tuli kõndida kaheksa(!) kilomeetrit. See selgus tagasisõiduks kasutatud takso odomeetrilt. Ega kohalikud jala väga ei käi, kõik liiguvad autode või taksodega. Ja linnakaardi mõõtkava on tagantjärele tark olles umbes sellises proportsioonis nagu Tallinna hotellid jagaksid turistidele Harjumaa kaarte.

Kõrghoone Abu Dhabis

Põnevat kõrghoonete arhitektuuri on ka Abu Dhabis piisavalt. Kuna tegemist on ikkagi riigi pealinnaga, siis asuvad siin mitmed ministeeriumid ja riigiettevõtete peakontorid. Eriti püüab pilku riiklike näituste peakontor, mille näol on tegemist maailma viltuseima hoonega. Märkimist väärib ka kohalik kõige-kõigem hotell Emirates Palace, mille vestibüülist võib leida väidetavalt maailma ainsa kulla-automaadi. Paned krediitkaardi sisse ja võtad kullakangid välja.

Vormelisõbrad tunnevad Abu Dhabit Yasi saarel asuva ringraja pärast kus toimub üks GP etappe. Muul ajal korraldatakse seal väiksemaid võistlusi, aga pakutakse ka atraktsioone turistidele. Alates võimalusest püstolikujuline rada jalgrattal läbida kuni võidusõiduautoga kihutamise elamuseni. Vormeliraja lähedal on ka Ferrari World-i nimeline maailma suurim siseruumides asuv lõbustuspark.

Sheikh Zayedi mošee

Suhteliselt kohustuslik paik turistide jaoks Abu Dhabis on Sheikh Zayedi mošee. Endise valitseja auks nimetatud usutemplit ehitati 11 aastat ja valmis see suhteliselt hiljuti – 2007. aastal. Tegemist on Ühendemiraatide suurima pühakojaga ja maailmas suuruselt 8. mošeega, mille ehitamisel ei ole kulusid kokku hoitud.

Palvehallist leiab näiteks maailma suurima vaiba (enam kui 5600 m2). Moshee on avatud ka mittemoslemitele ja pildistamine on igal pool lubatud – see ei ole islamimaades sugugi tavaline. Küll tuleb naisterahvastel end enne sisenemist hoolega katta – et jalad-käed-pea ja juuksed kaetud oleks. Selleks saab kohapealt luksuslikust kangast musta värvi kehakatte.

Veel lendamisest…

Dubai või Abu Dhabi peatus lisab loos nimetatud lennukompaniide piletihinnale vaid paarkümmend eurot (kui sedagi) ja hinnavahe ainult Dubai ja näiteks Dubai+Bangkok piletite vahel on suhteliselt olematu – tegelikult võib pikema marsruudi pilet absoluutsummas isegi odavam tulla!

Emiraatide päikeseloojang

Mõne muu lennufirmaga vaid Ühendemiraatidesse lennates on hind tõenäoliselt küll soodsam, ent ebamõistlikult keerukas ja kulukas viisa hankimise protseduur sõi rahalise võidu ära. Kirjutan siin minevikuvormis, sest õnneks on nüüd viimaks ka Eesti kodanikud selles väljavalitute nimekirjas, kes AÜE viisa piirilt tasuta saavad. Reisiplaneerimise muudab see igatahes oluliselt vähem bürokraatlikuks ja soodsamaks.

Kui lennud taskukohase hinnaga leiab, võib tõepoolest kaaluda Emiraate ka pikema puhkuse sihtkohana. Kliima pole kehvem kui Egiptuses, infrastruktuur on oluliselt parem, räpasus peaaegu puudub, taksojuhid on ausamad ja müüjad sõbralikumad. Ainult kohapealne hinnatase on ilmselt kõrgem.

Emiraadid väärivad kindlasti külastamist! Eriti kui pikem reis Aasia-, Aafrika- või Austraalia suunal niikuinii plaanis, aitab Dubai või Abu Dhabi peatus elamust veelgi rikastada.

Pakkimine võib olla tüütu või lihtne nagu lapsemäng. Pikaks ajaks reisile minek vajab erilist planeerimist, sest asju, mida kaasa võtta võib olla parajalt palju. Mõned meist on muidugi omandanud juba pakkimise meistritiitli ja suudavad kõik asjad väikesesse seljakotti ära mahutada. Eks igaühel ole omad harjumused ja trikid.

Tihtipeale võtame reisile kaasa ka väiksemat sorti apteegi – peavalutabletid, ninasprei, köhasiirup, plaastrid ja mida kõike veel. Üldjuhul on ravimite kogus suhteliselt väike ja vajadusel saab ka sihtkohast veel nipet-näpet juurde ostetud. Mõndade ravimite puhul ja suurtemate koguste juures peab, aga Ravimiametilt luba taotlema. Mida, miks ja kuidas – sellest kokkuvõtvalt allpool.

Miks on luba vaja?

Luba on vaja eelkõige selleks, et saaksid erinevates piirikontrollides tõestada, et Sa ei tegele ravimikaubandusega ja et ravimid on just Sinule arsti poolt välja kirjutatud ja apteegist välja ostetud.

Samas ei ole päris igale tabletile luba vaja ning selle vajadus oleneb kolmest punktist:

• ravimi olemusest. Näiteks psühhotroopsed või narkootilised ravimid võivad vajada Ravimiameti luba
• kaasa võetavate ravimite kogusest
• külastatavatest riikidest

Millal on luba vaja?

Ravimite üle piiri viimiseks pead taotlema Ravimiameti luba:

• kui reisid ravimitega, mis ei ole narkootilised ega psühhotroopsed, kuid ravimite hulk on suurem
• kui reisid narkootiliste ja/või psühhotroopsete ravimitega ja viibid Schengeni õigusruumis
• kui reisid narkootiliste ja/või psühhotroopsete ravimitega ja ei viibi Schengeni õigusruumis, kuid ravimite hulk on suurem kui 30 ühikut (tabletti, kapslit) või 25ml vedelat ravivormi

Kõige lihtsamalt saad aimu, kas Sinu ravimite kaasavõtmiseks on luba vaja, sellelt skeemilt.
Ravimiameti lubade taotlusprotsessidest saad lugeda täpsemalt Ravimiameti kodulehelt.

Pane kindlasti tähele!

• Taotlus loa saamiseks peab Ravimiametisse jõudma vähemalt 5 päeva enne reisi algust.
• Retseptiravimite puhul peab ravim olema taotleja nimele välja kirjutatud ja müüdud. Ravimiamet kontrollib seda taotluse saamisel.
• Ravimiamet annab narkootilistele ja psühhotroopsetele ainetele loa kuni 30-päevaseks raviks vajaminevale kogusele.
• Ravimitega reisimiseks välja antavad load saadetakse taotlusel märgitud aadressile.
• Ravimiameti soovitab kontrollida ka sihtriigi ja läbitavate riikide nõudeid ravimitega reisimisele.

Kindlasti on paljude reisiunistuste nimekirjas retk ühelt USA kaldalt teisele. Mõned meie seast on selle unistuse ka teoks teinud. Meie sõber Eero tegi oma sõpradega ringi peale Ameerika Ühendriikide läänerannikule ja saatis jutu meilegi lugemiseks. Kuna mälestusi on sellel seltskonnal tohutult palju, siis oleme selle unustamatu retke mitmeks osaks teinud – väikestviisi järjejutuks.

Juba loo alguses tuleb mainida, et illustreeriv pildimaterjal ei ole kahjuks autori kätetöö. Nimelt jäi Eero kaamera Ameerika mandrile ja pildistab nüüd üles kellegi teise mälestusi. Sellele vaatamata jääb road trip reisiseltskonna meeltesse veel pikaks ajaks ja nüüd toomegi selle ka teieni! Head lugemist!

Meie reis algas Riia lennujaamast, kus saime ilma igasuguste viperusteta end lennule registreeritud ja ka pagasi otse LA-sse saata. Lätis küsiti meilt juba ka ESTA kehtivust tõendavat väljatrükki. Õnneks olid vaatamata kõikjal levivast informatsioonist selle mittekohustuslikkuse kohta siiski paberid väljatrükituna olemas. Edasi astusime Turkish Airlines’i pardale ja veetsime paar tundi teleka, jookide ja söökidega.

Istanbul – siin me oleme!

Taksojärjekord Istanbuli lennujaamas oli pikk ja väga arusaamatu, kuid saime meiegi endale auto, milles konditsioneeri rolli täitsid ainult avatud aknad. Sõit akvedukti juurde võttis aega umbes 20 minutit, kuigi varasema informatsiooni kohaselt pakuti sõidu kestvuseks 45-50 minutit. Akvedukt oli ilus ja hästi säilinud, kuid erilist ülivõrdes muljet ei jätnud.

Sealt samast sukeldusime Istanbuli vanalinna, mis kannab nime Sultanahmet ning asub Marmara mere ja Kuldsarve lahe vahel. Kuskil väga lähedal pidi olema ka meie hotell. Hotelli leides tundus küll, et oleme prügimäel, kuid tegelikult oli tegemist tihedalt asustatud äritänavaga, kus liikusid nii kohalikud kui ka turistid ja igas majas oli mingi äri. Kõige rohkem leidus seal erinevaid juuksurisalonge ja teetubasid. Hiljem kuulsime kohalike käest, et teetubades käivad teed joomas ja õhtuti kaarte mängimas ainult mehed.

Hotell kõrvaltänaval

Ja siis saabusime hotelli! See asus keset eelnimetatud tänavat ja oli meie Istanbuli-elamuste krooniks. Toad olid natuke suuremad kui üheinimesevoodi, tualette oli igal korrusel üks, duširuum aga ainult 2. ja 3. korrusel. Olgu öeldud, et meie tuba asus esimesel korrusel ja kui ukse avasime, avanes administraatoril vaade otse meie voodisse. Üks hommikusöögilauas istuja pidi end samuti eest ära nihutama kui ma toast välja tahtsin tulla.

Esmamulje ajel pidasime isegi hetkeks plaani, et meie hilisemateks Istanbulis ööbimisteks otsime uue hotelli, kuid leppisime administraatoriga kokku, et tagasi tulles saame kõrvuti toad duširuumiga korrusele. Oma osa muidugi oli sellel leebumisel ka külmal õllel nimega Efes ja hotelli ülimalt soodsal asukohal.

Õhtune Istanbul

Kui me olime end sisse seadnud ja igaks juhuks hommikuks ka takso tellinud, tegime tiiru linna peal. Jalutasime mööda kahekorruselise silla alumist korrust üle Kuldsarve lahe ja tagasi. Silla alumine korrus on täis topitud müügi- ja söögikohti ning lisaks leiab sealt ka diskoteegi. Ülemine korrus aga oli tihedalt kaetud õngitsejate massidega ning tavaliiklusega. Mulle jäi selgusetuks see, et kuidas nad oma õngenööre omavahel sassi ei aja, ripuvad need ju umbes 10 meetri kõrguselt vette ja kalastajad seisavad tihedalt kõrvuti.

Kaks nädalat hiljem ületasime sama silla teist korrust mööda ja siis nägime ka nende saaki – enamasti viidika moodi isendid, kuni 10 cm pikad, mõni üksik suurem ka hulgas.

Nüüdseks oli kell juba päris palju, kärumehed, keda ennist nägime oma müügipositsioonidelt massiliselt lahkumas, olid juba pildilt kadunud. Meie aga sattusime üllatuslikult ühte suht suurde mošeesse, mille nimi võis olla Yeni Cami ja mulle isiklikult tundub, et see ei jäänud hiljem nähtud sinisele mošeele mitte millegi muu poolest alla kui et talle oli minarette vähem külge ehitatud. Veel leidsime sellel tiirul ühe uhke maiustuste poe, mille meelde jätsime, et hiljem sinna ostma tulla.

Värvikirev vürtsiturg

Peale varajast äratust võtsime ette väikese jalutuskäigu hotelli ümbruses ja avastasime, et tänavad ei olegi enam nii mustad. Tuli välja, et eelmisel õhtul asja seletanud türklane rääkis tõtt – öösel korjatakse prügi tänavatelt ära. Hommikuseks turgutuseks leidsime kohaliku vürtsituru servast imemagusat apelsini- ja sidrunimahla, mida meile otse tänaval pressiti.

Kuna lennujaama minekuks oli veel vara võtsime ette veel ühe turutiiru. Selleks ajaks oli juba suurem osa müügilette lahti ja mulje tõesti äge – kõikvõimalikku värvi maitseainete püramiide oli sadade meetrite kaupa ja kõikjal olid kauplejad ametis nende püramiidikeste vormimisega. Loomulikult oli turul müügil ka kõikvõimalikku imelikku Türgi kraami, millele raske otstarvet leida. Samas oli seal väga paljudes kohtades müügil „ehtsat“ siberi kalamarja, venekeelsetes kenades karpides. Need nägid tõesti ehtsad välja, aga ka Gucci kotid, Lee Cooperi teksased, Armani ülikonnad ja Rolexid olid seal igal sammul saadaval ja samuti „ehtsad“.

Üle lombi lendamine

Sõitsimegi mööda Marmara mere äärset teed tagasi lennujaama. Aknast võis näha mustmiljonit laeva, mis kõik oma järjekorda kas siis sadamase lossima või Bosporuse väina läbima ootasid.

Lennujaama saabudes läksime vastu oma reisi pikimale lennule, mis plaani järgi pidi kestma 15 minutit alla 14 tunni. Ühe vahemärkusena tasuks ära mainida ka selle, et Istanbuli lennujaamas asub esimene turvakontroll juba lennujaama peauste juures.

Lennuk ise oli väga mugav ja türklaste economy klass üllatas meid kõiki.  Normaalsed pingivahed ja piisavalt liikuvad seljatoed garanteerisid normaalse une. Sooja süüa anti samuti kahel korral, kuid soovijad said seda suvalisel ajal juurde küsida, nagu ka kõiki jooke, saiakesi, snäkke. Enne sööki toodi igale reisijale ka kuumad niisutatud rätikud.

Loomulikult oli igas seljatoes oma telekas ning toolil ootamas kõrvaklapid, tekk, padi, sokid, sussid, kõrvatropid, seep, hambahari ja –pasta. Teleka meelelahutuse valik oli samuti päris lahe – nägin reisifilmide hulgas kohti, kuhu me minemas olime ja äratundmisrõõmuga kohti, mida juba külastasime.

Tere, Ameerika!

Sellest luksusest väljusime kohaliku aja järgi pärastlõunal. Edasi ootas meid Ameerika Ühendriikidesse sisselubamise protseduur – sõrmejälgede andmine, passikontroll ja tollikontroll. See ei olnudki nii hirmus ja laabus kiiresti. Väikest hämmeldust tekitas vaid see, et N teatas tolliametniku küsimise peale, et tal sularaha kaasas polegi. Õnneks piisas ametnikule ka väikesest krediitkaardist.

See, et riiki sisenemise protseduurid kiiresti läksid, ei tähendanud veel seda, et me ka kiiresti riiki pääsesime. Olles algul kuskil järjekorra keskel, lõpetasime siiski viimastena, sest reguleerijad suunasid järjekorda aeg ajalt ümber nii, et me pidevalt tahapoole langesime. Kirsiks tordile sai asjaolu, et üks meie kolmest kohvrist lindile ei saabunudki. Saime veel pool tunnikest pagasiteeninduse juures aega parajaks lüüa.

Lõppes meie seiklus lennujaamas sellega, et renditud auto vormistati meile alles peale kella kuute õhtul. Autorent ise oli korraldatud nii, nagu ma varem kunagi kohanud polnud – meile anti paberid pihku ja kästi minna platsile tähe „C“ juurde, mida ka tegime. Pool seltskonda jäi tuppa jalgu puhkama ja kohvreid valvama. Ootasime siis öeldud tähe all ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja möödudes nägime eemalt kedagi möödumas, püüdsime tolle kellegi kinni, kes osutus meile sobivalt kohalikuks töötajaks. Temalt saime siis teada kohaliku autorendi kodukorra. Nimelt oli „C“ all rivi autosid, paak täis, võtmed ees ja kõik meie tellitud autogrupist. Vali ainult sobiv mark ja värv, laadi seltskond ja kohvrid peale ning sõida.

Meie valik oli lihtne ja kiire – Jeep Liberty, täpselt samasugune kui eelmise aasta reisil meile teiseks koduks saanud auto. Hiljem küll selgus, et see ei olnud kõige parem valik, aga sellest täpsemalt juba hiljem.

Esimene öö US of A’s

Edasi viiski tee meid esimesse ööbimispaika Ridgecresti, kus meid ootas broneeritud motell. Kohale jõudsime hilja ja väljas oli selleks ajaks parajalt jahe. Motelli õuel oli mingi kole kõrvalhoone ja ma suutsin Istanbuli elamushotelli mälestuste tuules ühe meie reisikaaslastest hetkeks uskuma jätta, et siinses motellis on pesemisruumid hoopiski õuel. Õnneks nii see siiski ei olnud

Kohvritest veel nii palju, et kaduma olid läinud suurem osa meie ühe reisikaaslase riietest ja kõik minu pesud-sokid. Hea oli see, et kohver, mis meile alles jäeti, sisaldas kahte termoskotti, millesse said pakitud ostetud Budweiserid, natuke vett, et Surmaorus ellu jääda, sõbrale kaasa toodud suitsetatud tuulekalapurk ja pudel viina.

Uni sellel ööl tuli hea, vaatamata sellele, et nii Eestis kui ka meie eelmises peatuspaigas Istanbulis oli kell kuskil lõuna paiku.

See oli alles esimene väike killuke Eero reisiseltskonna seiklustest Ameerikas. Kuhu matkasellid järgmiseks jõuavad? Sellest juba järgmises osas!

Kas Sina oled ka kunagi mõne pikema autoretke ette võtnud? Kui jah, siis jaga meiegagi muljeid!

USA lennujaamade passikontrolli on nüüdsest võimalik läbida automaatses iseteeninduskioskis. Teenust saavad kasutada ka Eesti kodanikud, kes on eelnevalt kasutanud Elektroonilise reisiloa taotlemise süsteemi (ESTA).

Automatiseeritud passikontroll Tallinna lennujaamas
Foto: Eero Vabamägi

Automaatse passikontrolli süsteem võimaldab 38 viisavabadusprogrammis osaleva riigi kodanikel läbida USA tolli- ja piirivalve punkti iseteeninduskioskit kasutades. Teenus on tasuta ega eelda eelregistreerumist. Reisijad võivad paberkandjal küsimustiku täitmise asemel minna immigratsiooni sektsioonis asuva automaatse passikontrolli kioskisse (tähistatud kollasega) ning läbida passikontroll iseseisvalt.

Automaatse passikontrolli läbimisel ei nõuta reisijatelt paberil tollideklaratsiooni täitmist, vaid see täidetakse samuti elektrooniliselt. Kontrolli läbimiseks tuleb skaneerida oma pass, teha kioskis foto ja vastata mõnele küsimusele, seejärel saab reisija passikontrolli läbimist tõendava kviitungi.

NB! Süsteemi kasutamiseks peab reisija olema alates 2008. aastast vähemalt 1 korra käinud Ameerika Ühendriikides.

Allikas: http://www.cbp.gov

Tai suurim saar Phuket on tuntud ka kui riigi kõige populaarsem puhkuse sihtkoht. Saare lennujaamas maanduvad igal aastal miljonid turistid, et nautida Lõuna-Tai paradiisilikke randu ja kuuma päikesepaistet. Kuna tegemist on suhteliselt suure saarega, on ka iga nurk sellest omamoodi. Oma koha leiavad endale nii rahuliku puhkuse, lõpmatute pidude või hoopis peredele sobiva paiga otsijad.

Üksi, pere või hoopis kallimaga kahekesi

Kata Beach on üks kolmest hiiglasest – Patong, Karon ja Kata Beach. Kõik nimetatud asuvad saare läänekaldal ning suhteliselt üksteise lähedal. Kata Beach on kolmest kõige lõunapoolsem ning suur hitt peredega puhkajate seas. Tegemist on parajalt aktiivse ja samas ka küllalt rahuliku sihtkohaga. Ka Kata rand ise on üks pikk ja lai, kust vette saavad minna ka pere väiksemad. Majutusasutusi leidub nii väiksema kui suurema eelarvega külastajatele. Kata Beachil asub ka üks maailmas tunnustatud luksuskuurortite keti Club Med hotellidest.

Kamala Beach asub Phuketi läänekaldal ja on kiirelt saamas perede lemmikpaigaks. Üks saare ilusamaid randasid pakub vaatamata peokeskuse Patongi lähedusesele võimalust rahus ja vaikuses rannamõnusid nautida. Ranna keskosast leiab Kamala keskuse koos mitmete hotellide, restoranide ja poodidega.

Bangtao Beach uhkustab mitmete luksushotellide ja imelise valge liivarannaga. Ranna põhjapoolseim tipp on veel suurtematest arendustest puutumata ning just seal võib leida end kui üksikult saarelt. Keskusest leiab mõningaid poode, baare ja restorane, kuid Bangtao Beach on mõeldud eelkõige just sellistele puhkajatele, kes ei otsi melu ja aktiivseid tegevusi.

Pidutsejate meelispaigad

Patong Beach on kuulus üle terve maailma kui üks peamisi peopaikasid Tais. See on koht, kus pidu otsa ei lõpe. Lisaks sadadele baaridele, mis valju muusika ja sähvivate tuledega endale kliente meelitavad, teevad seda samade trikkidega ka kohalikud tuk-tukid. Vahel võib tõesti segadusse minna, et kust see muusika täpsemalt tuleb. Magamisele selles paigas eriti rõhku ei panda.

Karon Beach tuleb nii meie nimistus kui ka kaardi peal kohe peale Patong Beachi. Veidi rahulikum kui Patong, pakub Karon puhkusemeeleolu neile, kes päris möllu keskel elada ei soovi. Karoni asukoht täpselt Patong ja Kata Beachi vahel annab ideaalse võimaluse kogeda mõlemat äärmust. Lühikese autosõidu kauguselt leiab nii rahulikud paradiisirannad kui ka rajud rannapeod.

Phuket Town on Phuketi saare keskuseks. Linn asub saare läänekaldal ning just sealt väljuvad praamid teistele kuulsatele saartele nagu Koh Phi Phi, Koh Lanta, Koh Yao Noi jne. Phuket Towni võib pidada ka selleks linnaks saarel, mis iial ei maga. Uue ja vana kooslus teeb linnast ühe väga huvitava paiga, mida avastada.

Kohad, mida kaardilt nii lihtsalt ei leia

Banana Beach on üks mitmetest peidetud aaretest. Ranna leidmiseks peab olema valvas ja silmad lahti hoidma, sest tegemist on tõeliselt peidetud paradiisiga. Tuleb mainida, et telkima sellele rannale jääda ei tasu – tõusu ajal võivad lained kuni palmipuudeni ulatuda, mis tähendab, et kogu rand on vee all. Otse rannalt hotelle ei leia ja just see teebki selle niivõrd eriliseks. Isegi rannabaare, kus keha kinnitada, on seal vaid üks.

Mai Khao Beach asub Phuketi lennujaamale suhteliselt lähedal. Seetõttu on ootamatu leida pea kohe sealt kõrvalt midagi nii rahulikku ja vaikset. Ujumiseks rand, vähemalt pere pisematele, kõige parem ei ole, sest on suhteliselt järsu vetteminekuga ja suurte lainetega. Siiski on see paik ideaalne nn üksilduse nautimiseks, sest teiste jalutajate kohtamine on nähtus omaette.

Freedom Beach asub Phuketi läänekaldal ja on vaid 300 meetri pikkune. Graniitkaljudega piiratud rannal saab nautida mõnusalt rahulikku rannapäeva. Jette ja muid lärmakaid mootoriga masinaid sealt samuti ei leia – vaikust segavad vaid inimesi rannale toovad traditsioonilised paadikesed. Rannale saab läheneda ka jalgsi, kuid see nõuab mõningat ronimist mööda mäeselga.

Millised paradiisirannad Sinu teele ette on jäänud? Jaga teistegagi!

Vaata meie erinevaid Tai pakkumisi, millede seast leiad ka superhinnaga lennupiletid!

Meie reisisellid jõudsid eelmise osa lõpus Hooveri tammilt Route 66-le ning suundusid mööda kiirteed Flagstaffi. Mootoripõrina saatel poetavad reisisõbrad pisara Suure kanjoni jalamil, loevad üle Joshua Tree rahvuspargi kaktused ja käivad ära ka Mehhikos! Jätkuvalt jagab muljeid seltskonna kirjamees Eero.

Route 66

Kogu meie poolt läbitud Route 66 lõik oli asustatud indiaanlastega, kes elavad autohaagistes ja vigvami asemel tänapäevasemates telkides. Reservaat lõppes ja me jõudsime toredasse linna nimega Seligman. Sõitsime algatuseks läbi linna, et see viimases päevavalges veel ära näha ja üles pildistada. Ehtsast R66 linnast ööbimispaika jõudes olime juba 2100 meetri kõrgusel merepinnast ning temperatuur oli langenud miinuskraadideni.

Pisaraid kiskuv Suur kanjon ja kasiinolinn Laughlin

Hommikul oligi aeg Suure kanjoni ehk Grand Canyoni jaoks. Tegime sõiduplaanis ilmaennustuse tõttu muutuse, sest oleks olnud üsna nukker Suurt kanjonit miinuskraadidega vaatama minna. Sõitsime hoopis 70 km lõunasse, Red Rock State parki. Kena päikeseline ilm tõstis kiiresti õhutemperatuuri, nii et peatselt võis end mugavalt tunda. Punased kivid nähtud, suundusime Suure kanjoni rahvuspargi idasissepääsu poole, et alustada ringsõitu vanast vaatetornist. See on jälle üks koht, mida peab oma silmaga nägem! Pragu maa sees on ikka ülivõimas – pidi lausa pisara silma tooma.

Suur kanjon

Aastaaeg oli ilmselgelt meile soodne, sest turiste oli parasjagu nii vähe, et iga vaateplatvormi juures jätkus parkimiskohti ja jaapani turistide hordid ei varjanud vaadet. Igatahes sõitsime kanjoni serva pidi Grand Canyon Village‘isse, peatudes teel iga vaatepunkti juures. Olgugi, et need platvormid on lähestikku, avanes üllatuslikult igas järgmises punktis hoopiski uutmoodi vaade.

Edasi oli jälle kivikõrbe meenutav maastik, millest turritasid omapärased künkad välja. Ühel neist, mida olime hommikul hoopis teise nurga alt näinud, oli isegi lumine tipp. See oli Humpreys Peak, 3851-meetrine Arizona osariigi kõige kõrgem mägi. Meid ümbritsev kivikõrb oli Colorado platoo, mille pindala on 337 000 ruutkilomeetrit. Võrdluseks: Eesti pindala on natuke üle 45 000 ruutkilomeetri. Ameerikas ongi kõik asjad suured.

Diner

Kingmani linnakeses leidsime asutuse nimega Mr. D’z Route 66 diner. Diner on Ameerika toidukultuuri osa, mis on tänapäeval välja suremas. Dinerid olid kiirsöögikohad, millel puudus vundament ja nad olid kergesti teisaldatavad, paljud neist ka ratastel. Klassikaliselt olid need sisustatud nagu baariletiga rongivagunid. Tänapäeval kasutatakse küll nime diner, kuid paljud kohad ei vasta enam ammugi selle klassikalisele mõistele. Sarnane on vaid see, et antakse samasugust kiirtoitu nagu vanasti. Meie leitud Mr. D’z oli täiuslikult taastatud eksemplar ja parim näide vanast söögikohast. Kusjuures Mr. D söökohta on külastanud ka mitmed kuulsused, kuulsaim neist vast Oprah.

Sel öösel tukastasime Laughlinis. See on huvitav linn, praegu populaarsuselt kolmas kasiinolinn Nevadas, mis asutati 1962. aastal Don Laughlini poolt, kes ostis kogu osariigi lõunasse jääva maa ära ning ehitas sellele pisikese motelli, pani 12 mänguautomaati püsti ja teenis hästi. 20 aastat hiljem hakkas ta juba kõrghoonete ehitamist ja arendas terve linna valmis. Taat on praegu 81-aastane, kihutab päeval helikopteriga ringi ja õhtuti käib kasiinos tähtsamate külalistega juttu puhumas. Ise elab ta ühe hotelli katusekorteris, kuhu ta saab oma kopterit parkida. Linn on väike, 7000 elanikku, aga hotellikohti on seal rohkem kui Tallinnas.

Joshua jumbod ja kuulsuste suvitusrajoon Palm Springs

Joshua Tree rahvuspark

Uus päev tõi taaskord veeremise Route 66 radadel. Sõitsime Joshua Tree rahvuspargi külastuskeskusesse, mis oli eelnevatest keskustest kordades etem. Ümber maja oli kaktuste väljapanek, mõnusad palmid ja voolava veega veesilm. Sõbralikult ja asjatundlikult vanamehelt saime pargi detailse kaardi ja infot planeeritud teekonna kohta. Olles 600 meetri kõrgusel, sisenesime müstilisse parki, mis pidi olema ainuke Joshua puude kasvamise paik.
Maastik muutus hetkega hoopis teistsuguseks, ümberringi tekkisid vaatevälja „jumbod“- lahedad kivimoodustised, milliseid me enne polnud näinud! Pargist väljudes muutus loodus aga järsult kivikõrbeks tagasi.

Loomulikult sõitsime 1580 meetri kõrgusel asuvasse Key’s View vaateplatvormile. Platvormilt avanes üheaegselt vaade 70 meetri kõrgusel asuvale soolajärvele ja 3500-meetrisele San Gorgonio mäele. Vaadetest, mille sarnased olime juba eelnevatel päevadel küllaga näinud, ägedam oli hoopis parklas seisev vana sõjaväe furgoonauto, mis oli Belgia või Hollandi numbritega. Huvitav, kuidas eurooplastest matkajad selle kolaka üle ookeani said?

Järgmise ööbimiskohani El Centros oli jäänud umbes 250 kilomeetrit ja seljatanud olime sama pika maa. Teel peatusime Palm Springsis. See on 19. sajandi lõpul asutatud kuurortlinn, mis on viimaste aastakümnete jooksul muudetud Hollywoodi rikaste ja ilusate suvitusrajooniks. Linnast leiab palju golfiväljakuid, basseine, ratsafarme ja mägedesse rajatud suusakeskuseid. 2001. aastal avati seal sajas golfiväljak!

Palm Springs

See peatus oli reisi üks kõige kuumemaid – temperatuur oli isegi hilisel pärastlõunal üle 30 kraadi. Jalutasime linnas ringi otsides jahedat jooki ja mõnusat istumiskohta. Seal nägin ma esmakordselt, et tänavaäärsete kõnniteede kohale on paigaldatud õhuniisutajad. Olin arvanud, et sellised asju kasutatakse ainult tööstuses ja kinnistes ruumides. Niisutid pihustavad vee imepisikesteks piiskadeks, mis ei lange maha, vaid aurustuvad õhus ja sellega tõstetakse õhuniiskust. El Centrosse jõudnuna plaanisime uut päeva alustada Mehhiko külastamisega.

Viva la Mexico!

Hommikul meil kiiret ei olnud, sest Mehhiko piirini oli ainult 12 minutit. Seal maal mõõdetaksegi vahemaid tundides ja minutites. Linnades on kauguse mõõduks enamasti kvartal, mida ameeriklased ise nimetavad block.

Alustuseks pidime autot pesema, sest eelmisel päeval olime oma auto esiklaasiga tapnud miljon putukat ja sõitnud mööda asfalteerimata teid. Piiri äärde jõudes oli pea võimatu leida mõnd suur parklat või kohta, kus üle 2 tunni peatuda võiks. Nii parkisime endid hoopis ühel tänavakesel esimeseks autoks piirimüüri poolt niiviisi, et otse meie auto ees seisis piirivalvurite ööpäevaringselt valves olev patrullauto.

Mehhiko-USA piiril

Jeep mehitatud valve all, oli teda rahulikum maha jätta. Mehhiko poole jalakäijana minnes ei olegi tolli ega valvureid, on trellitatud uks, millest saab läbi minna ainult ühes suunas ja kõik. Nii me ei saanudki passi templit, mis kinnitaks meie Mehhikos käiku. Jalutuskäigult tagasi tulles oli piirikontroll lihtne ja kiire, sest end ametlikuks giidiks nimetanud tüüp vedas meid 2-3 tunnises peajärjekorrast mööda – muidugi tasu eest. Piiril pidime vaid koti sisu ette näitama ja valmis. Muide toiduainete üle piiri viimine on keelatud.

Esimene võimalus merd katsuda

Coronado sild

Esimene võimalus merd katsuda oli Imperial Beachil. Oleks võinud edasi sõita, aga pidime kohe sõrme vette panema. Külm oli, vast kuskil 14-15 kraadi. Sealt sõitsime maakitsust mööda Coronado saarele, väga ilus tee oli ja juba nägime kuulsat 90-kraadise kurviga Coronado silda. Kahjuks ei saa seal peatuda ega isegi mitte aeglaselt sõita, liiklusvoog lihtsalt veab sind endaga kaasa. Tahtsime küll veel mere äärde minna, kuid mõnusad ummikud muutsid selle raskeks.

See-eest leidsin aga ägeda poe, kus varusid täiendada. Hiljem kogenud poodlejana kaaslasi samasse kohta vedades oli nende üllatus suur, kui Pharmacy ehk meie keeli apteegi sissepääsu juures olevate riiete ja tööstuskaupade tagant ka toidukraam nähtavale ilmus. Õhtu lõpetas eine hotellitoas ning uni oma voodis. Läänerannikul oli meil olla jäänud kaks päeva.

Mida toovad lõbusatele reisisellidele kaks viimast päeva USA läänerannikul? Seda saad lugeda juba järgmisest osast!

Viimaste nädalate jooksul on meie maailmarändurid mõõtnud legendaarse maantee Route 66 kilomeetreid, külastanud tuledesäras patupealinna Las Vegast ja päris reisi alguses visanud pilgu peale ka Türgi pealinnale Istanbulile. Eelmises osas jõudsid Eero ja tema reisikaaslased Coronado saarele. Nüüd on jäänud vaid kaks päeva, et USA läänerannikut veel nautida. Nagu teisedki, on ka viimane osa reisijutust kirja pandud Eero poolt.

San Diego

Hommikul ärkasime vara, nagu ikka. Meil oli plaanis mööda rannikut Los Angelesse sõita, vaadates enne üle paljude arvates kauneima lääneranniku linna San Diego. Valisime 3 objekti: Balboa Park, San Diego vanalinn ja saareke, kus on kenad tasuta rannad ja lubatud autoga otse rannaliival ringi kimada.

Kaunis San Diego

Alustasime Balboa pargist, mis on kerkinud linna keskele heategevuslike algatuste läbi. Suurele alale on koondatud hulgaliselt muuseume ja muid huviväärsusi. Kõige suurem elamus oli parki sõitmine, sest teel saime näha sellist tänavat, mida tavaliselt San Francisco piltidelt näeb. Tänava tõusunurka ei oska öelda, kuid igatahes kadus see aeg-ajalt silmapiirilt. Nägin ainult kapotti ja järgmist tänavalõiku, mis oli tükk maad eemal – vahepealne osa oli künkaharja taha kadunud.

Balboa Park

Järgnes sõit vanalinna, mis ei jätnud ehedat muljet, aga kui seda üldse ei eksisteeriks, oleks San Diego hulga vaesem. Ja kes teab, võib-olla see ongi ehtne?

Eelpool mainitud saareke osutus aga hästi peidetuks, sest kaartidel polnud isegi nime, mida GPSi sisestada. Peale parajat ekslemist jõudsime küll kohale, kuid leitud saar polnudki midagi erilist – määrdunud liiv, külm vesi ja lahjavõitu millimallikad.

Route 66 lõpust Hollywoodi südamesse

Edasi, Los Angelese poole, sõitsime mööda mereäärset teed, et ka kuulsat Santa Monica Pier’i külastada. Olen selliseid filmidest näinud, aga minu jaoks on ikkagi arusaamatu, miks nad just sellised on. Ookeanilained neid ei suuda lõhkuda, kui just orkaan üle ei käi ja püsivad üle saja aasta. Nüüd nägin oma silmaga, et see seisabki puust postidel! Mis juhtuks meie meres, näiteks Pirita rannas, sellise ehitisega? Maksimaalselt kaks talve või üks korralik sügistorm oleks piir. Milles küll seisneb see fenomen, et kõik sellised kergkaid püsti püsivad? Kailt ledsin ka poekese, mis kuulutas, et see on„end of Route 66“.

Kuulsuste allee

Nüüd mäkke, mööda palmidega ääristatud ja kõigile kinost tuttavaid tänavaid mööda. Otse Hollywoodi südamesse! Meie hotell asus mõnesaja sammu kaugusel kuulsuste alleest ja vaid alla saja sammu kaugusel Offbroadway Shoe Warehouse’st. Kui viimast võrrelda näiteks Eesti suurima kingapoega, siis paralleeliks võiks olla Niagara juga ja Keila-Joa. Selles poes on kingariiulid suhteliselt tihedalt jaotatud 4000 (!) ruutmeetri peale.

Hotellis sees, kõmpisime tagasi kuulsuste allee poole. Enne hotelli minekut oli vaja leida Mark Harmoni täht. Kõndisime ehtsate turistidena nina maas ja otsisime iidoli tähte. Leidsime! Kuna päevane sammulimiit oli ammu täis, oli mõnus hotellituppa suunduda, et patareisid laadida ja pildidki arvutisse tõmmata. Tol hetkel tundus kõik korras – pildid arvutis ja tühjaks kustutatud mälukaart fotokas tagasi.

Koht, kus unistused teoks saavad

Järjekordne päev Ameerikamaal algas hästi. Olime puhanud ja plaanisime jalutada kuulsuste alleel, kuni maailma suurim kingapood lahti tehakse. Reisi planeerimisel ütlesin, et üks minu unistus on näha tähe panemist kuulsuste alleele ja üllatuslikult saigi mõte teoks. See oli täielik juhus, sest tähti pannakse maksimaalselt kaks korda kuus ja tavaliselt lisandub neid 20 tükki aastas. Meie juhtusime nägema 2495. tähe avamise algust ja hiljem autoga mööda sõites mõne sekundi jagu tseremooniat.

Vaade Griffithi observatooriumist

Seejärel sõitsime Griffithi observatooriumi, kust on parimad vaated nii Hollywoodi märgile kui ka kogu Los Angelesile. Observatooriumi juures nautisime kauneid vaateid ja pidasime plaani.

Pärast Paramount stuudio värava, Hollywood Bowli ja Beverly Hillsi külastamist ootas meid ees, aga reisi kõige ebameeldivam üllatus. Nimelt avastasime ootamatult, et meie parklas seisnud autost oli varastatud elektroonikat ja väärtuslikke esemeid ning seejuures ka meie reisipäevik, kulutšekid ja reisipildid. Teatasime sellest politseisse ja õnneks oli meil ka kindlustus tehtud. Politseinikelt saime hulga vabandusi ja info, et Jeep Liberty ongi üks kergemini lahtimurtavaid automarke.

Nüüd ei jäänud üle muud, kui lennujaama sõita ja American Airlinesiga teisel kaldal asuvasse Bostonisse lennata.

Sellega sai läbi meie maanteesangarite reis USA läänerannikul ja sellest pajatav reisilugu. Edasi viis tee neid idakaldal asuvasse Bostonisse ja sealt edasi Suurde Õuna ehk New York Citysse. Idakalda seiklustest räägime aga mõnel teisel korral!

Kas ei teki tahtmist lennupiletid haarata, auto rentida ja seiklema minna?

Üheks meie tööks on meie heade äriklientide abistamine auhinnareiside kokkupanekul. Mõnel juhul soovitakse kinkekaarti, teisel juhul jälle päikesereisi ja kolmandal juhul lennupileteid ümbermaailmareisile. Selliste reisiideede kokkupanek on igati vahva – ei tea ju eales, kes selle võidab ja võib-olla saab sellest kellelegi eluks ajaks meeldejääv kogemus.

Triin multikakangelasega

Koostöös Unileveri ja reklaamiagentuuri AD Angelsiga lennutasime suvel Super VIVA kampaania raames Las Vegasesse kokku kuus inimest. Auhinnareis sisaldas lisaks lennupiletitele ja majutusele ka pileteid maailmakuulsa Justin Timberlake’i kontserdile. Igast Balti riigist loositi üks õnnelik võitja, kes sai koos kaaslasega kontserti ja Las Vegast nautima sõita.

Eesti võitja Triinu ja tema reisikaaslase kogemusest saabki lugeda altpoolt. Põhimõte, et “mis juhtub Las Vegases, jääb Las Vegasesse” ei pea alati kehtima. Head lugemist!

Las Vegase kuumus ja kullaga kaetud hotell

Reisi eel olime veidikene hirmul, kuid ka elevil – ega me ju päriselt ei teadnud, mis meid ees ootab. Pealegi oli see meie esimene reis Ameerikasse. Pärast erinevates lennujaamades ootamist ja 23-tunnist lennureisi olime päris väsinud. Lennujaamast välja astudes tabas meid aga mõnus, lausa kuum õhk, mis mõjus värskendava ja uudsena ning väsimus kadus hetkega.

Mandalay Bay õhtupimeduses

Hotelli jõudes ei suutnud me oma silmi uskuda. Mandalay Bay hotell nägi välja justkui oleks kullaga üle kaetud. Check in’i tehes selgus, et meie hotellituba on ära antud ja meile pakuti esimeseks ööks sviiti, kus oli kaks magamistuba, elutuba, kööginurk, vannid ja duššid. Vaade, mis hotelli aknast linnale avanes, oli – nagu arvategi võite – lausa imeline.

Otsustasime veel samal ööl käia hotelli ümbruses ringi ja leidsime väikese kohaliku poe, mis nägi välja täpselt selline, mida olime vaid filmides näinud. Ostsime suveniire, proovisime erinevaid kokteilijooke ning käisime söömas.

Kohustuslik jalutuskäik ja seitsmetunnine osturalli

Ärkasime hommikul kell seitse ja seadsime sammud Las Vegase peatänavale ehk Las Vegas Stripile – kohalikule 6,8 km pikkusele meelelahutustänavale. Juba hommikul oli palav, aga mõnus.

M&M’s pood

Stripil kohtasime palju kaubitsejaid ja tegelaskujusid, kes üritasid turistidelt raha välja meelitada. Tänaval oli Elviseid ja multifilmitegelasi ning hulgaliselt neid, kes inimestele kontserdipileteid poole hinnaga maha soovisid müüa. Tänaval kõndides leidsime ka hiiglasliku, kolmekorruselise M&M-i komme ja asju täis poe. Seal samas oli ka suur Coca-Cola pood.

Seejärel otsisime üles Monoraili peatuse, kus saime oma voucherid rongipiletite vastu vahetada. Piletid käes, sõitsime North Premium Outletti, kus ootas meid 150 erinevat poodi ja kus Eestiga võrreldes olid hinnad ikka väga odavad.

Pärast seitsmetunnist ostlemist jõudsime tagasi hotelli ning otsustasime minna Mandalay Bay hotelli kasiinosse. Kõige pealt proovisime õnne mänguautomaatidega, kuna laua taga mängimiseks polnud meil piisavalt kogemusi. Kohe esimesel katsel, ühedollarilise aparaadi taga, naeratas õnn ja pärast esimest nupuvajutust olime võitnud 25 dollarit. Võib öelda, et jäime pärast esimest kasiinokülastust tugevalt plussi.

Reisi tipphetk – Justin Timberlake’i kontsert

Kolmanda päeva hommikul külastasime Mandalay Bay rannaala, kus kõik oli justkui filmis. Inimesed käisid suurte kokteilitopsidega rannas ringi, muusika mängis ning kõigil oli tore ja lõbus. Erinevate basseinide hulgas oli ka meie lemmik lainebassein, kus iga minuti järel tuli basseini hiiglaslik laine. Rannabaaris proovisime ehtsat ameerikalikku hamburgerit ja hot dogi, mis oli parim, mida kunagi söönud olime. Portsjonid olid väga-väga suured ja see oli tõeline väljakutse, et neid koguseid lõpuni süüa jõuaks.

Kauaoodatud kontserdi alguses

Üks meie auhinnareisi osa ja kauaoodatud Justin Timberlake’i kontsert toimus MGM Grand Garden Arenas. Enne Justini lavale tulekut andis võimsa kontsertelamuse DJ Freestyle, kes küttis publiku nii üles, et meil, põhjamaa inimestel, vajusid suud üllatusest lahti. See oli võimas, lausa kirjeldamatu, mis seal toimus – inimesed tantsisid tribüünidel ja DJ suhtles rahvaga. Meil olid väga head kohad ja vaade lavale oli suurepärane. Ja siis tuli lavale tema, Justin Timberlake! Kuigi meie ootused olid pisut suuremad ja kontserdil ei kõlanud kõik meie lemmiklaulud, oli kontsert kui tervik väga võimas.

Pärast jalutasime veel linna peal, imetlesime hotelle ja seda võrratult kaunist öist Las Vegast. Selles linnas on ka jalutamine omaette elamus!

Unistuse täitumine ja legendaarsed Bellagio purskkaevud

Üks minu suurim soov oli näha ka delfiine. Seega otsustasime minna hotelli Mirage, kus asub delfinaarium ja väike loomaaed nimega Siegfried Roys. Mida veel tahta – suurepärane ilm, mõnus õhkkond ning palju delfiine, tiigreid ja muid loomi.

Hotell Bellagio

Pärast loomaaia külastust käisime veel linna peal ringi ning vaatasime ka Bellagio hotelli ees olevat ülivõimsat etendust – võrratult ilusat purskkaevude veemöllu klassikalise muusika saatel. Öö veetsime loomulikult kasiinos mängides. Varahommikul tegime hotellis check out’i ja läksime transfeeriga lennujaama, kus ootas meid ees pikk teekond kodumaale.

See reis oli minu elu parim reis. See oli lihtsalt nii võimas ja need emotsioonid, mis mind ikka veel valdavad, on kirjeldamatud! Las Vegas on linn, kus ei magata. Seal käib pidu 24 tundi ööpäevas. Inimesed on sõbralikud ja naudivad iga hetke täiega. Nii ka meie! Uneaega oli terve reisi peale kokku vaid 13 tundi, sest meil ei olnud tahtmist kõike seda melu maha magada.

Kõike seda, mida kogesime, on muidugi võimatu sõnadesse panna – Las Vegas jättis jälje meie südamesse!

Pariis on üks maailma kaunemaid, maitsekamaid ja romantilisemaid linnasid. Jalutuskäigud kesklinnas tunduvad, kui toimuks need hoopis mõne filmi võtetel. Maailmakuulsad muuseumid, hõrgutavad croissant‘id ja hinnatud disainerpoed ootavad Sind igal nurgal. Pariis on kirglik linn – seda kirge annavad edasi nii elanikud, hooned kui ka ajalugu, mis sellele kõigele aluse on pannud.

Vaatamist väärt

Eiffeli torn

Üks maailma kuulsamaid, enim pildistatud ja romantilisemaid vaatamisväärsusi on kahtlemata Eiffeli torn. See 1889. aastal valminud torn on veel tänini parima vaatega paik, kust Pariisi lähemaid ja kaugemaid nurki näha. Torni kõrgeimalt korruselt leiab tänapäeval ka hinnatud ja populaarse restorani, kus enne õhtust Moulin Rouge’ etendust keha kinnitada.

Kui vaid maailmakuulsa Notre Dame’i ehk Jumalaemakiriku seinad oskaksid rääkida! See elu häid ja halbi külgu näinud kirik on üks maailma kaunemaid ja ka kuulsamaid. Olles peaosaline ühes kuulsaimas teoses „Jumalaemakiriku kellalööja“, mille on paberile pannud Victor Hugo, on kirik üks igavese armastuse sümboleid.

Mitmete maailmakuulsate ja hindamatute kunstiteoste kodu Louvre’i kunstimuuseum on koht, kuhu võib end unustada. Esimesel külastusel on paljude sihiks Leonardo da Vinci meistriteos Mona Lisa. Lisaks maalikunstile leiab hoone seinte vahelt aardeid ka iidsest Egiptusest.

Kõhu täiteks

Väikeseks magusaks ampsuks tasub sisse piiluda Bertie’s CupCakery uksest. See on väikeste teekoogikeste maailm, mis on sama kirju kui vikerkaar. Valikust leiab nii armsaid klassikuid kui ka selliseid huvitavaid maitseid nagu soolane karamell, Mehhiko šokolaad ning paljude lemmik Nutella ja banaan.

Gurmaanidel soovitame sisse astuda restorani Au petit Sud Ouest, mis pakub linna parimat foie gras’d. Restorani teeb eriliseks see, et kogu menüü on üles ehitatud pardilihale. Seda saab nii toorelt, trühvlikastmega kui ka pea igas teises variandis.

Pariisi absoluutseks parimaks restoraniks peetakse restorani nimega Epicure. Hinnatud Le Bristoli hotellis asuvas restoranis pakutakse prantsuse köögikunsti parimaid palasid. Praegusel hetkel (sügis 2014) juhatab köögis vägesid kolme Michelini tärniga pärjatud kokk Eric Frechon.

Öös on asju

Kui soovid jalutuskäiku ajas tagasi, siis astu sisse klubisse Club Raye. Klubi sisekujundus oleks kui 20-ndatest välja lõigatud ja meie aega toodud.  Jazz ja soul muusikat armastavale inimesele on see lausa kohustuslik koht. Lisaks headele kokteilidele ja väga lahedale sisekujundusele mängib igal õhtul klubis ka elav muusika.

Harry’s Bar

Õhtuseks kokteiliringiks sobib šikk ja elegantne Bar 8, mis asub hotellis Mandarin Oriental Paris. Sumeda valgusega baar pakub lisaks jookidele ka kiiremaid snäkke, kuid seda ainult päevasel ajal. Marmorist baarilett, madalad klaasist lauad ja kristallidega kaetud seinad annavad baarile müstilise atmosfääri.

Omapärase ajalooga baar Harry’s Bar on oma seinte vahel näinud sellised kuulsaid nimesid nagu Hemingway, Sartre ja Blondin. Algselt asus sama baar tegelikult üle suure lombi New Yorgis. 1911. aastal pakkis aga omanik oma asjad ja baari kokku ning kolis Pariisi. Ja üle 100 aasta tagasi alanud seiklus jätkub siiani!

Lastega reisides

Grande Galerie de l’Evolution ei paku põnevust mitte ainult lastele vaid ka nende vanematele. Kalk klaasist ja rauast hoone on muudetud seestpoolt suureks, põnevaks ja hubaseks loomariigiks. Kolmele korrusele on kokku kogutud elusuurused topised pea kõikidest maailma loomadest – olgu nende kodu maa peal, vee all või seal vahepeal.

Grande Galerie de l’Evolution

Pere väiksemad, kellele köögis möllata meeldib, võiks viia L’Atelier des Sens Little Chef kokanduskooli. Kokandusklasse korraldatakse erinevates teemades – šokolaad, kala, küpsetamine, jõulud jne. Vahel võib kavast leida veidi vanematele lastele mõeldud klasse, kus õpitakse valmistama ka foie gras’d.

Päikeselised päevad tasub veeta pargis nimega Jardin d’Acclimatation. See on loomaaed, farm, linnumaja,  lõbustuspark ja mänguplatsid – kõik ühes suures vabaõhupargis. Pargist leiab nii tasulisi kui ka tasuta atraktsioone. Asub see suur mängumaa Eiffeli tornist  umbes 30-minutilise jalutuskäigu kaugusel, teisel pool jõge.

Transport

Pariisi teenindab kokku kolm lennujaama ja nendest tuntuim on Charles de Gaulle’i rahvusvaheline lennujaam (CDG).

Charles de Gaulle’i rahvusvaheline lennujaam

Lennujaamast linna saab mugavalt nii rongi kui ka bussiga. RER rongid kesklinna väljuvad teisest ja kolmandast terminalist iga 7-8 minuti järel. Pileti hind täiskasvanutele jääb u 10 € kanti ja lastele vanuses 4-10 aastat umbes 7 € kanti.

Roissybus lennujaamabussi peatused asuvad igas terminalis ning teekond kesklinna kestab umbes 60-90 minutit. Bussiga kesklinnast lennujaama sõites tuleb kindlasti arvestada võimalike ummikutega. Täiskasvanu pilt lennujaamast kesklinna maksab suurusjärgus 10 €.

Lisaks on oma buss käigus ka lennufirmal Air France. Charles de Gaulle’i lennujaamast Pariisi kesklinna maksab sõit umbkaudu 17 €. Air France’i bussid sõidavad ka Charles de Gaulle’i ja Orly lennujaamade vahel.

Ja muide, Tallinnast Pariisi saab ka otselennuga ;) 

__________________
Artikkel “100 tundi Pariisis” on loetav ka Tallinna Lennujaama kodulehel.

Seišellid on ühed maailma romantiliseimad saared. Valge rannaliiv, helesinine merevesi ja tuules õõtsuvad palmipuud – see on kui väljavõte postkaardilt. Meie Platinum Clubi reisikonsultandil Kristelil oli võimalus seda kõike ka ise kogeda. Õppereis paradiisisaartele andis võimaluse ära proovida ka hinnatud lennufirma Etihad Airways äriklass. Kristeli kogemustest saabki lugeda altpoolt.

Õppereisile Seišellidele lennutasid mind AirBaltic ja Etihad Airways. Kuna Euroopast Seišellidele mugavat otselendu pakuvad väga üksikud lennufirmad ning sealses piirkonnas hoiavadki monopoli enda käes peamiselt Etihad ning Emirates, siis lennukavad on tihti üle Dubai või Abu Dhabi.

Kes varasemalt Emiraate külastanud ei ole, siis võimaluse korral soovitan kas minnes või tulles seal mõnepäevast peatust. Esiteks juba pika lennureisi leevendamiseks ning teiseks sama pileti raames võimalust täiesti erinevat sihtkohta ja kultuuriruumi näha ja kogeda. Ise proovisin ja jäin väga rahule!

Mina võtsin endale kahe linna jaoks kokku neli päeva, et peamised vaatamisväärsused ära näha ning sellest täiesti piisas. Mida nendes linnades selle ajaga peale hakata, saab täpsemalt lugeda meie lennupiletite ja reisikindlustuse müügidirektori Mauri reisikirjeldusest.

Loo autor AirSeychelles lennuki taustal

Etihad Airways pakkus meile võimaluse nelja lennu jooksul kogeda nii turisti- kui äriklassi. Mõlemas klassis ühte öö ja päeva lendu, mis andis väga hea ettekujutuse, mida nö. klassivahed endast kujutavad. Kokkuvõttes ei saa kurta kummagi klassi üle. Ka turistiklassi salong, söök ning meelelahutusprogramm olid täiesti tasemel. Kui aga rahakott võimaldab ennast äriklassis Black Label Brut Champagne ja muidu hoolitseva tähelepanuga poputada lasta, siis tasub hinnalipik end kindlasti ära. Eriti tuntav on vahe muidugi öölennul, kui saab full-flat ehk pikali asendisse mineval istmel end mugavalt välja puhata.

Seišellidest üldiselt

Seišellidel õnnestus mul külastada kokku kuute saart: Mahe, Silhouette, Saint Anne, Praslin, LaDigue ja Desroches. Kui juba nii kaugele sõita, siis kindlasti soovitan vähemalt kahte saart külastada, sest iga saar on omanäoline ning pakub erinevaid puhkamise võimalusi.

Kohalik transport

Peasaar on Mahe, kuhu maanduvad rahvusvahelised lennud ning liiklemine teistele saartele toimub kas katamaraanidega, väiksemate paatidega või AirSeychelles siselendudega. Mööda merd reisijad peavad arvesse võtma, et tuuled on seal muutlikud ning lained mehised ja laevareisid võivad küllaltki piinarikkaks kujuneda.

Lühidalt ka väga olulisest teemast, nagu hooajad ja kliima Seišellidel. Nimelt on tegemist selles osas väga tundliku sihtkohaga. Kuna saared asuvad keset India ookeani hoovuseid ning on ise väga mägised, siis tiirutavad pilved pidevalt pea kohal ning ootamatud vihmasajud on täiesti tavapärane nähtus. Seega tasub arvestada, et vaatamata hooajale on vihmavõimalus alati olemas.

Teine oluline teema on hoovused. Oktoobrist aprillini puhuvad soojemad tuuled ning maist septembrini jahedamad ning tugevamad tuuled. Kõige kindlamad perioodid ilma mõttes on aprill-mai ja oktoober-november.

Mägised paradiisisaared

Kolmandaks tasub veel arvesse võtta, et vastavalt hoovuse suunale, toob ookean endaga adru ja vetikaid, mis tähendab, et imeilusad rannad, mille pärast teisele poole maakera lennatakse, võivad olla adrused, vesi madal ning ujuma ei pääse. Selline olukord võib olla väga pettumust valmistav. Ise kogesime seda reisi jooksul korduvalt.

Kuidas sellist olukorda vältida? Tasub üle täpsustada, mis suunast reisiperioodil hoovused on. Selle info põhjal saab valida peatuspaiga seal, kuhu hoovused tol hetkel loodetavasti ei jõua.

Väike ülevaade paradiisisaartest

Peamine saar Mahe, pealinnaga Victoria, on kõige suurem ja mägisem. Saarel autot rentides tasub ettevaatlikult liigelda, sest liiklus on vasakpoolne, teeolud mägedes kitsad ja kurvilised ning teepiirded mitte nii tavaline nähtus. Kohalikud bussijuhid on muidugi tõelised rallimehed ja pimedates kurvides tasub see endal meeles pidada.

Victoria kui linn ise on sedavõrde väike, et kesklinnast saab tunnise jalutuskäiguga täieliku ülevaate. Käisin Victoria peaturul ning kuulsal kioski tänaval, rummitehases ja paljudes teistes kohtades, kuid kokkuvõttes – ei midagi märkimisväärset. Kultuuripuhkust sellest piirkonnast otsida ei tasu, puhas looduselamus siiski.

Lumivalge rannaliiv

Üks lemmiksaartest oli väike saar Silhouette, mis asus Mahest 40-minutilise praamisõidu kaugusel. Saarel on ainult üks hotell ja tänu sellele on saare kaunid rannad suhtelised tühjad. Sealt leiavad tegevust ka aktiivse puhkuse eelistajad, kes saavad ette võtta näiteks matkasid vihmametsadesse. Kokkuvõttes on olemine saarel väga privaatne ja rahulik.

Järgmine lemmiksaar oli minu jaoks vaikne ja rahulik La Digue. See on saar, mida soovitan soojalt ka seljakotireisjale – liilusvahendiks on seal peamiselt jalgrattad. Sisemaal on vihmametsad ja linnukaitseala, kus 300 meetri kõrgume Kotkapesamägi, millelt avanevad lihtsalt hingematvad vaated. Endal kahjuks ei õnnestunud seda seekord külastada. Ka hotellid La Digue’il on lihtsamad ja soodsamad, kui teistel saartel.

Golf ja mäed käsikäes

Kolmas lemmik oli Praslin, mis on suuruselt teine saar. Suurim elamus seal oli Valle de Mai, UNESCO Maailmapärandisse kuuluv kuni 200-aastaste Seišellidele omase Coco de Mer palmiliigiga ürgmets. Need palmid kasvavad just ainult Seišellidel ja on väga omapärase väljanägemisega. Läheb kokku saarte romantilise auraga

Viimane ja kahtlemata kõige eredam elamus oli Desroches saar, mis kuulub eraomandusse. Tõeline paradiis, kus tunned ennast nagu filmides “Kaldale uhutud” või “The Blue Lagoon”. Saare pikad rannad on pea inimtühjad ning näha-kuulda on ainult linde, krabisid ja aeg-ajalt kookospähklite kukkumise potsatusi. Saarel olevad villad on nii osavalt paigutatud, et teisi saare külastajaid kohtab vaid restorani või retseptsiooni alal.

Mis teeb saare külastuse kulukamaks on transport. Desroches’ile pääseb ainult saare enda poolt korraldatud lendudega - Mahelt edasi-tagasi pileti hind jääb 500 € kanti reisija kohta.

Kelle ja miks?

• Lastega pered - ajavahe meiega vaid üks tund! Uskumatult mugav aklimatiseerumine.
• Golfisõbrad – sihiga Praslini saarele, kus on väga head golfivõimalused.
• Noorpaarid - tõeline paradiis! Kui kõlavad „jah-sõnad“ veel ütlemata, siis saab alati saartel ka ametliku tseremoonia korraldada. Vaata ka väikest stiilinäidet.
• Loodus- ja linnuvaatlejad - suurepärase liigirikkusega sihtkoht. Saared, mida soovitan on näiteks La Digue ja Bird Island.
• Kalamehed ja sukeldujad - värvikirev merealune maailma, mida lihtsalt peab kogema.

Tõsi ta on, et meie otseliin Tallinna ja Lissaboni vahel on küll selleks korraks lõppenud, kuid meie siin palume turismijumalaid iga päev, et see ikka tagasi tuleks. Lissabon on üks Euroopa mõnusamaid sihtkohti kiireks linnapuhkuseks ja Portugal iseenesestki on ju lausa jumalik! Meie tootjasuhete juht Svea käis ühel sügisesel nädalal vaatamas, mida Lissabonil ja selle ümbrusel pakkuda on. Tagasi tõi ta üheksa eredat mälestust.

1. Ja juttu jätkub kauemaks

Jõuluehteis Lissabon

Ei olegi reklaamitrikk! Istudes oma reisikaaslastega ühte pisikesse tänavakohvikusse, ei seganud meid ei sahisevad lehed ega puhuv tuul. Inimeste vaatlemine, maailma asjade üle arutlemine, aurav kohvitass ja meeldiv seltskond aitas lausa tunde mööda veeta. Tuleb mainida, et kui tellida Portugalis tass kohvi, siis meie mõistes on tegemist espressoga ehk pisikese tassikese kange kohviga. Võimalusi kiireks turgutuseks leiab nii parkidest, kitsatelt tänavatelt kui ka suurtest keskustest. Ja, mis peamine – kohv on neil tõesti hea.

2. Tänavatoit otse puu otsast

Või siis peaaegut nii. Lissaboni tänavatel jalutades märkad kindlasti ees tõusvaid suitsusambaid. Ei, see ei ole tulekahju, vaid keegi röstib kastaneid. Tegemist on traditsioonilise ja väga populaarse snäkiga, mida naudivad nii turistid kui ka kohalikud. Igal hommikul veeretavad kastanimüüjad oma toidukärud tänavale ja uus päev võib alata. Kastanid teeb eriti heaks see, et neid röstitakse ka keset tänavat pea alati elava tule peal.

3. Retrotrammid

Arco Triunfal ja retrotramm

Meie tänavatel veel hetkel liikuvad trammid on Lissaboni omade kõrval kui tulevikumasinad. Samas, tõele au andes, ei ole neil pooltki seda iseloomu, mis nende kaaslastel Portugalis. Kollakad, kolisevad ja enamjaolt puidust, need trammid ronivad üles ka sellisest mäest, mis Sinul kopsu kokku tõmbab. Kui soovid lisaks niisama sõidule ka ümbritseva kohta veidi teada saada, siis on võimalik retrotrammidega ka ekskursioonile minna. Suhteliselt kiirelt muutub see kilisev ja kolisev masinavärk üsna armsaks.

4. Musi ajalooliselt magusaks

Magusasõpradele on lausa kohustuslik sõita Lissaboni linnaossa nimega Belém. Just seal asub pagaritöökoda, kus küpsetatakse suussulavaid Pasteis de Belém koogikesi. Põhimõtteliselt on tegemist igal pool mujal kohvikutes ja poodides saadaolevate Pasteis de Nata kookidega, kuid vaid sealsed on tehtud 19. sajandist pärineva retsepti järgi. Suvisel perioodil lookleb kohviku uksest välja pikk saba ja oma järjekorda koogikeste kaasaostmiseks või proovimiseks tuleb oodata. Aga see on seda väärt!

5. Mereäärne romantika

Toiduparadiis Mercado de Campo de Ourique

Üks kaunemaid väljakui Lissabonis kannab nime Praca do Comercio ja just seal peatusid linna külastavad laevad. Tänapäeval asuvad sellel majesteetlikul väljakul mitmed kohvikud ja mere ääres tinistab mõni tänavamuusik tihtipeale kitarrikeeli. Päikeseloojangu ajal on võib-olla ainukeseks veel romantilisemaks kohaks väljaku ääres asuva värava Arco Triunfali vaateplatvorm.

6. Toidukooma kohalikul turul

Enne mõnusat kohvipausi mõnes tänavakohvikus on hea mõte kõht head ja paremat täis süüa. Üheks sobivaks ja omapäraseks paigaks on turg nimega Mercado de Campo de Ourique. Tegemist on turuga, kus saab osta kaupa nii õhtuseks kokkamiseks kui ka kohapeal söömiseks – ja oldagu siis valmis! Kaheksajala- ja lõhecarpaccio on vaid sissejuhatus sellesse toiduparadiisi. Kui mitte kohustuslik, siis kindlasti rangelt soovituslik osa Lissaboni reisist!

7. James Bondi jalajälgedes

Atlandi ookeani ääres Estorilis

Praca do Comerciost üldse mitte kaugel asub ka Lissaboni üks raudteejaamasid, kust väljuvad rongid paljude kohtade seas ka Estorili ja Cascaisi. Viimasest järgmises punktis, aga hetkel tähelepanu Estorili peale. Kesklinnast vaid umbes 30-minutilise rongisõidu kaugusel asuv linnake on ideaalne paik ookeanilainete ja –müra nautimiseks. Mereäärne jalgtee on ilusatel päevadel paljude turistide ja kohalike lemmikuks. Samuti asub linnas hotell nimega Hotel Palacio, kus on filmitud stseene 1969. aasta Bondi filmist.

8. Rikkad nutavad Cascais

Vaid paar peatust rongiga edasi ja ongi käes järgmine imeilus linn Atlandi ookeani kaldal. Kunagine kuningliku perekonna kodulinn on tänapäeval üks rikkamaid omavalitsusi Portugalis. Lisaks ajaloole on see ka populaarne suvituskoht kohalike ja kaugema kandi rahva jaoks. See on ka muide koht, kust astuda bussile, et ära käia maailma lõpus – Cabo da Rocas. Siinkohal tuleb mainida, et sõita tuleb bussiga nr 403, mitte 417, sest viimane on kiirliin Sintrasse ja nn maailma lõpus ei peatu.

9. Koht, kus meeldivalt ära eksida

Kuldne tund Sintras

Nagu eelmises punktis mainitud sai, viib Cascaist endasi buss järgmisesse imearmsasse linnakesse nimega Sintra. Pane tähele, et Sintra rongid väljuvad Lissabonis Rossio rongijaamast. Seetõttu võivad kohalikud väita, et sinna saamiseks pead Cascaist tagasi pealinna sõitma ja teise rongijaama kõmpima – saab ka lihtsamalt. Lisaks tänavate vahel seiklemisele tasub ette võtta ka ekskursioon kõrgel mäetipus asuvasse Castelo dos Mouros lossi. Kui satud sinna nn kuldsel tunnil ehk enne päikeseloojangut ja ilm on ilus, siis ole valmis oma fotoka mälukaardi täitumiseks – seda ilu peab ju kuidagi kaasa võtma!

Mulle tundub, et minu süda järgib viie päeva reeglit. Olles käinud sama kaua Las Vegases ja nüüd Lissabonis, pean ma taaskord ütlema, et ma tahan sinna tagasi. Midagi minust jäi sinna ja võib-olla ongi parem – on põhjust tagasi minna. Mitte, et muidu ei oleks  :)

—————————–
Fotod: autor

Brasiilia on päikesepaiste, sambarütmide ja lopsaka looduse võrdkuju. Pealinnas Rio de Janeiros ei pea iial pettuma – melu, muusikarütmid, värvid ja elujanu jälitavad sind igal sammul. See on linn, kus on väga palju teha, ent keegi ei pane ka pahaks, kui sa kogu reisiaja vaid rannal lesid. Rio ei mõista kunagi su üle kohut, ta võtab avasüli vastu ja paneb südame kiiremini põksuma. Ja kui sa veel linnapiiridest välja lähed… Toome välja 10 märksõna, mis käivad Rio de Janeiroga kokku kui sukk ja saabas.

Suhkrupeamägi

Sugarloaf Mountain (eesti k. Suhkrupeamägi) vaatab vastu pea igalt fotolt, mis iial Rio de Janeirost tehtud. See legendaarne 396 meetri kõrgune mäemürakas on üks parimaid kohti, kust tervele linnale pilk peale visata. Eriliseks elamuseks on ka mäeotsa saamine – sinna viib gondel. Soovi korral võib tee ette võtta ka jalgsi, kuid sel juhul tuleb valmis olla 45-minutiliseks tõsiseks treeninguks.

Kes ei teaks kuulsat laulu „The Girl from Ipanema“, mis pani aluse samanimelise rannariba kuulsusele. Ka tänapäeval leiab Ipanema ranna maailma parimate randade nimekirjadest ja ükskord seal kohal olles on põhjus arusaadav. Kui rannal lesimine või lainetes õõtsumine ei ole sinu tassike teed, siis on alati võimalus aega veeta mõnes rannaäärses kohvikus, restoranis või poes.

Lunastaja Kristuse kuju

Tõele au andes ei ole varem mainitud Suhkrupeamägi sugusi Rio kõige populaarsem ja tuntuim vaatamisväärsus. Esimest kohta hoiab kindlalt enda käes Lunastaja Kristuse kuju. 700 meetri kõrgusel mäetipul asuv kuju on pea 40 meetrit kõrge ja maailma suurim Art Deco stiilis skulptuur. Sa ei ole Rios käinud, kui sul ei ole vähemalt ühte pilti kuju jalamilt!

Spordisõpradele pakub kindlasti huvi Maracana staadion, mis on suurim jalgpallistaadion Lõuna-Ameerikas. Staadionil peeti 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste tuliseid mänge ning see saab olema koduks ka 2016. aasta suvel toimuvatele Olümpiamängudele. Lisaks mastaapse ehitise imetlemisele saab siin end harida ka jalgpallimuuseumis.

Tijuca rahvuspark

Aktiivse puhkuse sõpradele on soovituslik võtta ette matk hiiglaslikus Tijuca rahvuspargis. Tegemist on maailma suurima linnas asuva pargiga. Tänu viljakale pinnasele on park üllatavalt lopsakas ja pakub matkamisrõõmu tundideks.

Kindlasti oled sa vähemalt kord elus märganud banaanide peal kleepsu naisega, kel peas puuviljadest tehtud kübar? Ehk oled teda näinud mõne plakati peal või hoopis kinolinal? Legendaarse lauljanna Carmen Miranda eluloost annab ülevaate pisike Flamengo linnajaos asuv muuseum.

Copacabana rand

Rio kuulsaimaks rannaks on vaieldatatult Copacabana. Juba ainuüksi selle nime välja ütlemine toob silme ette pika liivaranna, loksuvad lained ja kuuma päikese. Tegelikult peitub nime taga terve värvikirev linnajagu, mis tänapäeval on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Öeldakse, et kui otsid kohta, kus uut aastat vastu võtta, siis Copacabana rand on see!

Üheks Rio de Janeiro igapäeva osaks on sealsed favelad ehk slummid. Paljud varasematel aastatel turistidele rangelt keelatud paigad on tänapäeval värvikirevad linnajaod, kus näeb tõelist Riot. Siiski ei tasu unustada, et on ka paiku, kuhu turistidel kohe kindlasti asja ei ole. Üheks kuulsaimaks favelaks võib pidada Santa Martat, kus on filmitud nt Michael Jacksoni üks muusikavideodest „They Don’t Care About Us“.

Cachaca akadeemia

Paljude lemmikkokteil Caipirinha on alguse saanud just brasiillaste kätest. Kokteilis kasutatav rumm cachaca on niivõrd au sees, et sellel on lausa oma õppeasutus. Cachaca akadeemia seinte vahelt leiab 2000 erinevat sorti cachaca rummi, millest vanim pärineb aastast 1875. Lisaks ajalootunnile saab sealses restoranis ka keha kinnitada.

Rio kui sihtkoht on jõudnud kiirelt ja aina tõusvalt liikuvale laineharjale. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aastal toimuvad suveolümpiamängud toovad linna rohkem turiste kui on võimalik hoomata. Kui sport on sinu teema, siis hoia kindlasti sel kevad-suvel oma silmad ja kõrvad lahti, sest Olümpia piletite müük läheb Eestis lahti just siis. Miks mitte siduda tugitoolisport pikema Lõuna-Ameerika ringreisiga?

Ja kui kõigest sellest veel väheks jääb, siis on ootab sind Lapa linnaosa kirev ööelu ja kaasakiskuvad sambakoolid üle terve linna. Sattudes viimastesse enne kuulsat karnevali, on elamus omaette! Päikeseprillid, tantsukingad ja fotokas kotti ning reis võib alata!

Taanlased oskavad elada ja elu nautida. Seda kinnitavad uuringud, mille järgi Taani on õnnelike rahvaste edetabelis teisel kohal. Mõnusa olemise ja igapäevatoimetuste nautimise kohta on neil lausa oma sõna – hygge, mille vastet väidetavalt üheski teises keeles olemas pole. Eks see üks hubane ja mõnus chill olemine on, mida nad selle all mõtlevad. Eesmärgiks on nautida iga hetke, ka rutiinseid ja tavalisi tegevusi. Meie hetkel lapsehoolduspuhkusel olev turundus- ja kommunikatsioonidirektor Janika võttis viis päeva ja üritas Kopenhaagenis asjast paremini aru saada.

Ka meil Eestis kulub hyggeligt (hubasus) marjaks ära.  Nii saidki kirja kümme mõnusat asja, mis elamisele tõesti veidi vunki juurde annavad. Kui lisada sinna veel kena kevadilm, on mõnus linnapuhkus garanteeritud!

Rattaparkla rongijaamas

1. Liigutamine. See on ammu teada, et terveks ja õnnelikuks eluks tuleb lisaks ajurakkude liigutamisele ka kehale koormust anda. Kuuskümmend protsenti kopenhaagenlastest kasutab igapäevaseks transpordiks jalgratast ja seda igal aastaajal. Kalorid kaovad, päevavalgus ja värske õhk teevad oma töö ja nii iga päev ning aastast aastasse. See värskes õhus sõit hakkab pihta juba mudilaseeas, kui põnnid jalgratta külge ehitatud puust kasti pistetakse ja sedasi kooli ning lasteaeda sõidutatakse. Kusjuures mütsi või salli enamasti pähe või kaela ei topita, heal juhul kiiver ja seegi ainult lastele. Tuulises-vihmases jaanuaris paljapäisena jalgrattal sõitmist peab oskama nautida, pole midagi öelda.
2. Ummikutevaba liiklus. Rahvast on palju, aga autosid mitte niivõrd. Kes jalgrattaga ei vura, kasutab heal tasemel ühistransporti – metroo ja bussid on korralikud ja süsteem toimib nagu kellavärk. Mõnda liikluspundart õnnestus siiski näha, aga need moodustusid jalgratastest. Valgusfoorituled annavad ratturitele ristmikel väikese edumaa, nii et hoia piip ja prillid – need puntrad hargnevad kiirelt ja uimasem turist võib muidu nii viisakalt, aga rattal nobedalt liiklevalt linlaselt kergema vopsu saada.
3. Nutikas disain. Taanlaste disain on maailmakuulus ja Kopenhaageni südames pesitsevad disainimekad kõigile teada. Taanlaste disain pole aga paljalt silmailuks – see on lõputu valik nutikaid vidinaid, mis lisaks kabedale väljanägemisele ka väga praktilised ja kasutusmugavad. Kohalike disainerite looming on au sees ja avalikes interjöörides kõikjal nähtav. Kuid kui noore taanlase rahakotile Hay või NORR11 valikus pakutav mööblikraam veel üle jõu käib, siis väiksemad vidinad pole teps mitte nii kallid. Kui juba põrandat pühkima peab, siis ikka disainharjaga. Hygge garanteeritud.

4. Eesti disain disainipealinnas

   Öko.Taanlased on ökohullud. Ökomärgistusi näeb kõikjal – alustades toidupoe lettidest ja lõpetades riiete etikettidel. Ka lihtsamad hotellid on ökosõbralikud, keemiaga tube ei küürita ja oma ihu kasimiseks pakutav on samuti sertifitseeritud looduslik kraam. Maitsvat, mahedat ja keemiavaba saab vabalt ka 24 h avatud kioskitest. Kusjuures ökobrändid on enamasti ka skandinaaviapärase minimalistliku ja väljapeetud disainiga. Puhas ja tervislik eluviis annab kindlasti oma panuse õnnelik olemisse.

5. Hea toit.Taanis viimastel aastatel õitsema löönud toidukultuurist räägitakse maailmas juba legende. Kui mitmeid kordi maailma parimaks restoraniks valitud Noma ja teised Michelini tärnidega tähistatud paigad kättesaamatuks jäävad (ja see võib juhtuda nii kallite hindade kui ka pikkade broneerimisjärjekordade tõttu), siis heast toidust ei pea siiski loobuma. Head maitsed pole küll alati figuurisõbralikud, rahvustoit on sändvits ja ka Kopenhaageni hot dog’id, mida siin nimetatakse vorstivaguniteks, on kurikuulsad. Leidub siiski ka oluliselt tervisikumaid valikuid, kinoa, cous cous ja läätsed on ühed igapäevased näited.
6. Väljas söömine. Taanlaste elunautimise üks osa on igaõhtune väljas söömine – paar õhtutundi pärast tööpäevalõppu valitseb Kopenhaageni söögikohtades (mida on ohtralt!) kirev melu, sest kõik on välja sööma tulnud ja need, kes eelistavad koduseid õhtusööke, kasutavad sageli restoranide-kohvikute take away-teenust. Taas üks lihtne viis igapäevaseid rutiinseid tegevusi lihtsamalt ja mõnusamalt teha. Siiski, siiski, kuulukse, et trendikamad taanlased praktiseerivad üha enam ka orgaanilist ja aeganõudvat koduskokkamist. Hea toidu juurde kuulub mõistagi ka muhe seltskond.

7. Christiania vabalinn

   Iseendaks jäämine. Oled see, kes oled ja Taanis on see iseendastmõistetav. Nahavärv, seksuaalne orientatsioon või miski muu samalaadne pole siin põhjuseks kellelegi viltu vaadata. Kopenhaagenlaste tolerantsus meelitab linna ka turiste ja püsielanikke mujalt – kohtadest, kus tänaval musitavad poisid või kanepit pahvivad noorukid ei ole veel aksepteeritav osa ühiskonnast. See viimane pole legaalne ka Taanis, kuid kesk Kopenhaagenit asuvas Christiania vabalinnas kehtivad omad reeglid (pildistada ega joosta ei tohi, kanepit müüa ja kõnniteele kangemat häda teha ilmselgelt võib). Ju siis vabadus ja nauding seegi kellelegi.

8. Kultuur. Muuseume, galeriisid, teatreid ja kontserdisaale on Taanis igale maitsele. Kaasaegse kunstiga tutvumiseks tuleb küll mõnikümmend kilomeetrit Kopenhaagenist põhjapoole Louisiana moodsa kunsti muuseumisse või lõuna poole Arkenisse põrutada ja selleks ekstra päevi varuda. Ajaloohuvilised leiavad põnevat avastamist Taani lossidest, millest kuulsaim on Hamleti tegevuspaik Kronborg. Kel linnast välja sõitmiseks aega ei jagu, võib selle asemel mööda disainipoekesi-kohvikuid liigelda ja nii saadagi autentsema ülevaate kopenhaagenlaste endi igapäevasest hygge-kultuurist.

9. Värvikirev Kopenhaagen

   Šoping. Vinge poodidevalik algab Kopenhaageni lennujaamast (Kastrupi lennujaam on pälvinud Euroopa parima ostlemiskogemusega lennujaama tiitli), jätkub vanalinna rahvarohketel ostutänavatel ja põnevaimad leiud peituvad tsentrist eemal magalatänavatel, mille vallutanud hipsterid, vintage-kauplused ja trendi-söögikohad. Hooajaallahindlused on rammusad ja kauba- ning brändidevalik rikkalik. Jagub ka populaarsemaid suurusnumbreid, mida meiekandi allahindluste aegu just tihti ei juhtu. Omaette nauding seegi.

10. Ilusad inimesed. Ja seda igas mõttes – nad on viisakad, sallivad, naeratavad, heas vormis ja hästi riides.

Kokkuvõtteks on Kopenhaagen üks igati mõnus linnapuhkuse sihtkoht, aga miskit imevõtit õnnelikuks eluks linn ise ei paku. Pigem tundub, et taanlastel on kahe kõrva vahel lihtsalt kõik kenasti paigas – ela ja lase teistel ka elada ning tee seda nii, et igas päevas oleks mõnusaid hetki. Hambad ristis töö rabelemine ja 300 päeva aastas sooja suve ootamine tuleks asendada tasakaalustatuma elu ja hetke nautimisega. Kui täna ei õnnestu, siis proovid homme uuesti. Ja ongi hygge.

Pole meil siin Eestis ka häda midagi – sõna hygge tõlkimiseks on veel puudu, aga kõik muud eeldused elu nautimiseks sama hästi kui olemas. Küll see taanlaste tasemel ühistransport ka ükskord tuleb.

Ülaloleva pealkirja alla võib kirjutada terve maailma, aga sel korral mahutame sinna vaid Ameerika Ühendriikide läänekalda. Meie tootjasuhete juht Svea võttis kahe kaaslasega ette reisi, mis viis ühelt USA kaldalt teisele ja kriipsutas maha kohvritäie reisiunistusi. Selles postituses räägib Svea reisi ühest kõige vingeimast osast – roadtripist ehk automatkast läbi kolme osariigi.

Võib öelda, et aastavahetus algas minule ja minu reisikaaslastele suurte ootustega – päev enne vana aasta lõppu broneerisime endale lennupiletid marsruudil Tallinn-New York-San Francisco-Los Angeles-Tallinn. Kõige suuremaks küsimärgiks kogu plaanis oli San Francisco ja Los Angelese vahele jääv tühi koht. Fakt oli see, et meil on aega 11 päeva, et ühest kohast teise jõuda. Mõeldud, tehtud – roadtrip ootab!

Dante’s View

Paar aastat tagasi Las Vegases USA suurimal turismimessil käies kohtusin väga laheda teenusepakkujaga Escape Campervans ja lõpuks sain seda ka omal nahal proovida. Teenus kui selline on lihtne ja tavapärane – autorent.

Lahedaks teeb asja see, et tegemist on minibussi mõõtu matkaautodega, kus saab sees ka magada ja süüa teha. Kirsiks tordil on see, et kõik matkaautod on värvikirevamad kui vikerkaar hilissuvises vihmasajus.

USA on mõeldud suurte autode jaoks

New York City ja San Francisco seiklustest kirjutan mõnes teises postituses, sest nendest kogemustest ei saa ka kõige parema tahtmise juures kiiret kokkuvõtet teha!

Niisiis, peale kolme päeva San Franciscoga tutvumist oligi aeg alustada teekonda Los Angelese poole. Muidugi ei plaaninud me seda sirgjooneliselt teha! Ei, meie marsruudiks oli San Francisco – Big Sur – Sequoia and Kings Canyon National Park – Death Valley – Las Vegas – Grand Canyon – Joshua Tree National Park – Los Angeles. Kokkuvõtlikult kolm osariiki ja neljakohaline kilometraaž.

USA maantee

Sellel soojal kevadpäeval San Francisco kesklinnas Escape’i kontorisse jõudes vaatasime me parkimisplatsil seisvaid minibusse ja mõtlesime – teete nalja või?! Me olime broneerinud endale kõige suurema matkaauto nende valikus, milleks oli Escape Maverick.

Esimese hooga mõtlesin mina oma lühikese kasvu juures, et huvitav, kas ma ikka pedaalideni ulatun. Võin öelda, et muretsemine oli asjatu. Jah, Maverick oli suurem ja laiem kui tavaline sõiduauto, aga rooli istudes ja paar tänavablokki läbides kadus hirm kui imeväel. Vähemalt mina poleks iial arvanud, et sellise müraka juhtimine nii lihtne võib olla. Kindlustunnet sisendasid ka meiega tegelenud töötaja rahustavad sõnad – USA on mõeldud suurtele autodele. Siin on parkimiskohad ja teed kaks korda nii laiad kui Euroopas. Tagantjärele tarkusest võin öelda, et tal oli õigus.

San Simeon ja Powerpuff Girls

Reisi alguses panime endale koodnimetuse, milleks sai Powerpuff Girls. Põhjustesse, miks just see, ma hetkel süvenema ei hakka ja annan kogu tähelepanu meie uuele neljarattalisele beebile San Simeonile. Jah – igal autol on ka oma nimi Juba ainuüksi see on põhjus nende rentimiseks!

Paberid täidetud ja instruktaaš läbitud, oligi aeg Simeoni rattad veerema panna. Esimeseks eesmärgiks oli leida mõni suurem kaubanduskeskus, et külmkapp head ja paremat täis osta ja midagi ka lõunaks hamba alla saada. Õnneks saime hakkama mõlemaga ja juba siis mõtlesin, et GPS on siin ikka üks väga vajalik vidin.

Big Sur

Kuna saime auto kätte suhteliselt varakult, siis jõudsime esimese päeva lõpuks sõita San Franciscost lõuna poole Big Suri. Big Sur on ja ei ole ka asula, kuid eelkõige teatakse seda kui üht punkti, mida läbib Pacific Coast Highway või siis ka Highway 1. See on üks maailma kauneimaid teid, mille läbimine on soovituslikult kohustuslik. Need vaated, mis Sind saadavad, on põhimõtteliselt kirjeldamatud.

Kadeduseussi toitmiseks mainin ära, et meie esimene öö ja hommikusöök möödusid imekauni ookeani kaldal. Hommikul uksi avades tervitas meid ühelt poolt üle mäetippude piiluv päike ja teiselt poolt aurav ookean – vot see oli vaatega magamistuba!

7 päeva, 3 osariiki ja 3225 kilomeetrit

Nagu sissejuhatuses mainitud, viis tee meid läbi kolme osariigi ja Los Angeleses Simeoni koju jõudes lõi ette 3225 kilomeetrit. See tähendab keskmiselt 460 kilomeetri läbimist päevas, aga naljakal kombel ei ole mul meeles pikad päevad auto roolis või tagaistmel.

Sequoia National Park

Selle asemel on meeles meie suured silmad, kui nägime esimest hiiglaslikku sekvoiat Sequoia rahvuspargis. Inimene on nende kõrval nagu pisike sääsk – müraka kõrval seista on ikka võimas tunne küll. Lisaks on meeles tihe udu, mis meid samas rahvuspargis u 2100 meetri kõrgusel vastu võttis. Ühe reisikaaslase sõnul oleks me nagu filmi Twilight võtetele sattunud.

Kaamerate osa täitsid arvatavasti karude silmad, keda seal kandis ikka leidub. Seetõttu tohib ööbida vaid selleks ettenähtud matkaplatsidel ja kogu toit tuleb ööseks suurtesse raudkastidesse viia. Vastasel juhul võib mõni maias karu oma küüntega auto nagu konservipurgi avada. Parki läbides tuligi minu teine reisikaaslane mõttele, et mõmmide jaoks oleme kui valgustatud konserv, mis mööda teed veereb.

Lisaks mõmmidele on eredalt meeles ka minu elu ilusaim päikeseloojang Death Valley üle 1500 meetri kõrgusel asuvas vaatepunktis nimega Dante’s View. Death Valley ehk eesti keeles Surmaorg on koduks ka kõige madalaimale punktile USAs – 85 meetrit allpool merepiiri asuvale Badwater Basinile. Võib ette kujutada, mida meie kõrvad sellel matkal tegid

Grand Canyon

Kustumatu mulje jättis mulle ka Grand Canyon, mille külastamisest ma alati unistanud olen. Kanjoni äärel seistes tabasin end mõttelt, et kõik nähtav on looduse poolt loodud ja inimene on selles etenduses suhteliselt mõttetu tegelane. Sama tunnet kogesin ma tegelikult ka eelnevates looduskaunites kohtades. Just nende mõtete ja vaadete pärast soovitan sellist reisi pea igaühele, kellel vähegi pealehakkamist on.

Kindlasti on mul igavesti meeles ka meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, millest mõni valmis kaubanduskeskuse parklas või Death Valleyt läbiva kiirtee ääres. Samuti ööd, mil möllasime oma kohvritega, et voodi lahti saaks teha. Siit soovitus – seljakoti või mõne pehmemast materjalist kotiga on see reis palju lihtsam. Meie muidugi olime end New Yorgis tühjaks shopanud ja võib ette kujutada, millised meie kohvrid olid.

Tõele au andes jättis Joshua Tree rahvuspark mind veidi külmaks. Võib-olla oli asi ka selles, et jõudsime kohale eelviimase päeva hilisõhtul ja hommikul olid meie mõtted juba Los Angelese peal.

Los Angeles ja hüvastijätt San Simeoniga

Viimasel päeval oli sõidukord minuni jõudnud. Ausalt öeldes ma väga ei mõelnudki, et ma nüüd Los Angelesse sõitma pean. See mõte tuli kilomeetreid ja kilomeetreid enne linnapiiri, kui maanteed muutusid seitsmerealiseks. Hea, et mu närvid minuga ikka koju tagasi tulid!

Dante’s View

Mainisin, et GPS on seal kandis sõites üks hea vidin. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed Los Angeleses ilma GPSita üldse sõita saavad?! Hetkel, kui me rahulikult mööda üht nendest seitsmerealistest kiirteedest sõitsime ütles GPS mulle ühtäkki, et ma peaksin olema hoopis kiirtee teises ääres ja mul on sinna jõudmiseks paarsada meetrit aega. Muidu ei oleks selles midagi hullu, kui minu ja selle teise ääre vahel ei oleks olnud sadat teist ridade vahel süstivat autot. Ütleme nii, et Tallinna liiklus on selle kõrval kui lapsemäng

Kindlasti tekib lugedes küsimus, kui suur oli kütusekulu? Väiksem, kui arvata võis! Kokku tankisime me Simeoni viis korda ja lõppsummaks, mille bensiinile kulutasime, jäi umbes 350 dollarit. Arvestades, kui palju oleksime maksnud iga tavapärase hotelliöö ja iga söögikorra eest mõnes toitlustusettevõttes, oli kokkuvõttes see variant võrdväärne või veidi soodsamgi. Samas – elamuste ja mälestuste poolest teeb see tavapärasele reisile küll pika puuga ära.

Ma võiksin seda blogijuttu veel pikalt jätkata. Kolme peale täitus meil sellel reisil tohutul hulgal reisiunistusi. Ma olen ülimalt õnnelik, et otsustasime taolise seikluse kasuks ja võin seda omaenda peanupu hinnaga ka teistele soovitada. Kuna Escape’i matkaautosid saab rentida alguse ja lõpuga ka USA idakaldalt, siis nüüd mõlguvad mõtted juba üle USA lookleval roadtripil. Mõne jaoks on maailm kui raamat, aga minu jaoks kui suur kommipood… ja kommid mulle meeldivad. Seiklusteni!

Kui Sul tekkis nüüd tunne, et tahaksid ka omal nahal midagi taolist kogeda, siis vaata meie veebis olevat pakkumist.

Prantsuse riiklik lennufirma Air France pakub pikamaalendudel võimalust lennata uues Premium Economy klassis.

Premium Economy võimaldab:

• Sky Priority teenindust (äriklassi check in);
• Pagas: käsipagas max 18 kg, äraantav pagas 2×23 kg;
• Prioriteeti lennukist väljumiseks;
• Juurdepääsu salongidesse lisatasu eest Amsterdamis ja Pariisis.

Premium Economy klassi istmed on ergonoomilised ja mugavad ning paiknevad lennuki eesotsas. Istmed kalduvad 123° ning pakuvad 40% rohkem jalaruumi kui tavaklassis reisijatele.

Lisainformatsiooni saamiseks ja lennupiletite tellimiseks helista telefonil 6 266 266, Skype’is estravel.ee või saada e-kiri aadressile estravel@estravel.ee.

The post Air France’il uus äriklass appeared first on Estravel.

KLM, Air France ja nende partnerlennufirmad pakuvad uut ettevõtetele suunatud programmi Blue Biz, mis võimaldab äriklientidel koguda iga lennu pealt preemiapunkte.

Iga kogutud punkt (ehk Blue Credit) on võrdväärne 1 euroga, punktide väärtus sõltub sihtkohast ja broneerimisklassist. Vajaliku summa kogunemisel saab punktid vahetada tasuta lennupileti(te) vastu.

BlueBiz programmiga liitunud ettevõtete liikmed saavad KLMi Euroopa lendudel tasuta ühe äraantava pagasiühiku kaaluga kuni 23 kg. KLMi lendudel kehtib programm lendudel koodiga KL, AF, DL, KQ ja VC.

BlueBiz programmi lisainfo leiab siit: http://www.bluebiz.com/en/

Euroopa-sisesed lennud:

Lennud Euroopast Aasiasse, Aafrikasse, Ladina-Ameerikasse, Lähis-Idasse:

Lennud Euroopast Põhja-Ameerikasse:

1 Blue Credit = 1 € 

Blue Credits koguväärtus kehtib edasi-tagasi lennul. Ühe suuna lennul kehtib ½ punktide koguväärtusest.

Lisainformatsiooni saamiseks ja lennupiletite tellimiseks helista telefonil 6 266 266, Skype’is estravel.ee või saada e-kiri aadressile estravel@estravel.ee.

The post Uus boonusprogramm ettevõtetele KLMi ja Air France’i lendudel appeared first on Estravel.

Ainult käsipagasit hõlmavaid Light-pileteid saab alates 5. maist kasutada Finnairi võrgustiku lendudel Euroopas ja Lähis-Idas, v.a Venemaal.

Light on madalaima hinnaga pakutav Finnairi piletitüüp. Kõik muud piletitüübid hõlmavad jätkuvalt registreeritud pagasit. Vajaduse korral saab registreeritud pagasi eest eelnevalt või lennujaamas tasuda. Eelnevalt tasudes on pagasitasu lennujaamas makstava tasuga võrreldes oluliselt madalam.

Lisainformatsiooni saamiseks ja lennupiletite tellimiseks helista telefonil 6 266 266, Skype’is estravel.ee või saada e-kiri aadressile estravel@estravel.ee.

The post Finnair pakub soodsamaid Light-pileteid appeared first on Estravel.

Leedu lennufirma Air Lituanica teatas reedel, 22. mail, et lõpetab lendamise ning alates 22.05.2015 keskpäevast tühistati lennuplaanijärgsed lennud kõikidesse sihtkohtadesse.

Estravel on müüdud piletite eest klientidelt saadud raha täies ulatuses lennufirmale edastanud ning taotleb nüüd lennufirmalt ärajäänud lendude eest tagasimakset. Tagastusnõuded rahuldab lennufirma vastavalt kehtivale seadusandlusele. Tagasimakse saamisel kannab Estravel selle tagasi asjaomastele Estraveli klientidele. Tänaseks ei ole tagasimaksete tähtajad veel selgunud. Hoiatame ette, et raha tagasisaamise protsess võib olla aeganõudev ja seda ei pruugita tagastada täies mahus.

Palume  Air Lituanica pileteid omavatel reisijatel pöörduda oma reisikonsultandi poole lendude ümberbroneerimiseks. Uute piletite broneerimisega kaasneb reisijatele lisakulu.

Reisijad, kelle lend oleks pidanud toimuma 31.05–05.06, saavad ilma lisakuludeta kasutada Air Balticu asenduslendu. Lendude osas peab Air Balticuga kontakteeruma, kas läbi Estraveli või reisija ise telefonidel +371 670 06006 või +370 521 07195.

Reisijad, kes vormistasid koos Air Lituanica lennupiletiga ka reisitõrkekindlustuse koos lisakaitsega streikide ja maksejõuetuse vastu, saavad võimalike täiendavate kulude hüvitamist taodelda kindlustusfirmalt. Soovitame koos reisiteenuse ostuga kindlustada end alati ka reisiettevõtjate võimalike streikide ja maksejõuetuse vastu.

Lähtudes Air Lituanica veebileheküljel avaldatud informatsioonist, on leitud ajavahemikus 23.‒29. mai toimuvate lendude osas järgmine lahendus: lennud Amsterdami, Brüsselisse, Prahasse, Münchenisse, Pariisi, Billundisse, Stockholmi, Vilniusesse ja Tallinnasse teostab Läti lennufirma Air Baltic. Piletid vormistab ümber Air Baltic. Kui muudetud reisikava siiski ei sobi, võib lendudest loobuda ja pileti eest tagasimakset taodelda.

Täiendav info:
https://www.airlituanica.com/en/flight-information/frequently-asked-questions.html

http://www.tarbijakaitseamet.ee/et/node/5309

The post Air Lituanica lõpetas 22.05.2015 lendamise appeared first on Estravel.